Lasse Lehis • 30. oktoober 2015
Jaga lugu:

Ausat ettevõtjat mõnitatakse edasi

Maksumaksjate liidu juhatuse liige Lasse Lehis.  Foto: Andras Kralla

Käibemaksulaekumise kasvamisele vaatamata on nn 1000euroste arvete seadus mõttetu bürokraatia ja ausa ettevõtja mõnitamine, leiab maksumaksjate liidu juhatuse liige Lasse Lehis.

Mis puudutab suuremat käibemaksu laekumist, siis ma ei tahaks küll maksuameti ülemuste peomeeleolu kuidagi rikkuda, aga ma ei saa kuidagi jätta mainimata, et just täna avaldas üks teine leht uudise sellest, et jaekaubanduse maht on viimase aastaga kasvanud 5%. Keskmine brutopalk on viimastel aastatel kasvanud stabiilselt umbes 6% aastas. Deklareeritud tulud kasvasid 2014. aastal varasemaga võrreldes 11,7%. Tuletan ka meelde iga-aastaseid tubaka ja alkoholi aktsiisitõuse, mis automaatselt suurendavad käibemaksu laekumist.

Ma olen kaugel sellest, et väita, justkui oleks kogu käibemaksulaekumise kasv ainult palgatõusust ja tarbimise kasvust, aga kui see aspekt n-ö unustatakse täiesti ära, siis vabandage väga, aga nii ei ole aus. Kui maksuamet või poliitikud tõesti tahavad oma piiramatu tarkuse ja ettenägelikkuse arvele kirjutada kõiki lisamiljoneid, siis mina ei saa neid selles küll takistada, kuid mulle valmistab selline eneseimetlemine ja enesepettus siiski muret, sest see võib mingi aja pärast lõppeda väga kurvasti. Maksupetturid ei ole Eestist emigreerunud või tegevusala vahetanud. Nad loevad samuti lehti ja kuulavad raadiot ning sätivad kogutud info järgi ka oma kurje plaane.

Lätlane teenib eestlasest vähem

Lätis elab tõesti Eestist rohkem inimesi, kuid nad teenivad eestlastest vähem, kulutavad eestlastest vähem, neil on madalam hinnatase ja madalam maksukoormus. Kuigi üldine käibemaksumäär on Lätis 21%, on neil Eestiga võrreldes rohkem vähendatud maksumääraga tooteid ning muid erandeid ja vabastusi, mida ei ole Eestis. Näiteks käibemaksukohustuslaseks registreerimise piirmäär on Eestis 16 000 euro suurune aastakäive, Lätis on see 50 000 eurot. Rääkimata nn maksuimest ehk väikeettevõtjate eriskeemidest. Mis seal salata, Lätis on ka madalam maksumoraal – suurem varimajandus, rohkem ümbrikupalku ja maksude varjamist (see on ka üks põhjus, miks nn maksuime kehtestati).

Avalikest andmebaasidest saadud info kohaselt võib Eesti ja Läti kohta tuua välja järgmised võrdlusandmed:

2011. aastal kogus Eesti kõiki makse kokku 5,239 miljardit eurot ja Läti 5,568 miljardit eurot. Kuigi summad on peaaegu samad, on üldine maksukoormuse näitaja ehk suhe sisemajanduse koguprodukti päris erinev. Eesti maksutulu moodustab 32,8% SKPst ja selle näitajaga on Eesti Euroopa Liidu 27 riigi seas 18. kohal. Läti vastav näitaja on aga 27,6% SKPst, mis annab pingereas 25. koha.

Sama lugu on käibemaksuga. Käibemaksu kogulaekumine oli üsna sarnane (Eestis 1,363 miljardit eurot ja Lätis 1,368 miljardit), aga suhe SKPsse erineb – Eestis 8,5% (6. koht ELi riikide pingereas) ja Lätis 6,8% (23. koht).

Kui võrrelda üldisi majandusnäitajaid, siis IMFi andmetel oli 2014. aastal SKP ühe elaniku kohta (nominaalväärtuses) Eestis 17 425 USA dollarit (maailma riikide pingereas 40. koht) ja Lätis 13 729 dollarit (51. koht). Tavaliselt võrreldakse küll ostujõu pariteedi alusel (PPP) arvutatud näitajaid, aga maksulaekumise kontekstis sobib paremini just nominaalne SKP.

Võib ka mainida, et Eestis on keskmine brutopalk 1082 eurot ja netopalk 820 eurot, Lätis vastavalt 820 ja 606 eurot.

On olemas ka tabel, kus on toodud riikide eelarve kogutulud ühe elaniku kohta. Näiteks 2011. aasta andmete järgi kogus Eesti oma riigieelarvesse igalt elanikult keskmiselt 5968 dollarit ning Läti 4633 dollarit. Olgu mainitud, et meist mitte väga kaugel asub vaesemaid riike, näiteks Gruusia eelarvetulud on 792 dollarit ühe elaniku kohta, Albaanias 772, Ukrainas 940, Moldovas 423. Miks Saksamaal on vastav näitaja 17 648, Soomes 23 709 või Norras 48 898 dollarit, ei ole praegu viisakas hakata üldse rääkima.

Ministeeriumide võidujooks

Mis aga puudutab maksumaksjate liidu arvamust käibedeklaratsiooni lisa kohta (nn 1000euroste arvete meede – toim.), siis jätkuvalt leiame, et see on mõttetu bürokraatia ja ausa ettevõtja mõnitamine, mis tekitab ettevõtjatele arutult lisakoormust ja mille positiivne tulemus on enam kui küsitav. Isegi kui maksulaekumine on paranenud, jääb küsimus – mis hinnaga see saavutati? Kogu eksperimendi ainus positiivne tagajärg on see, et praeguseks on riigivõim ennast ettevõtja silmis niivõrd kompromiteerinud, et ministeeriumid on asunud üksteise võidu lunastust otsima ülemäärase reguleerimise ning bürokraatia ohjeldamise ja kärpimise programmidega. Millise tulemuseni need programmid jõuavad, on muidugi iseküsimus.

Ma ei ole põhimõtteliselt nõus sellega, et iga seadus, mis toob riigile raha juurde, ongi hea seadus ja ei vaja rohkem õigustusi. Kui see oleks nii, siis ma pakuks kohe välja, et riigikogus võiks olla 21 liiget, kes töötaksid tasu saamata. Ministreid võiks olla umbes 4–5 ja ametiautode asemel võiksid nad kasutada jalgrattaid. Kõikides ministeeriumides ja ametites võiks päevapealt koondada pooled ametnikud. Vastava seadusemuudatuse võiks kokku kirjutada kahe päevaga ja riigikogus vastu võtta kahe nädalaga (nii nagu see oli plaanitud 1000euroste arvete seadusega). Kõik, kes julgevad midagi vastu kobiseda, on kitsarinnalised egoistid, kes ei oska riiklikult mõelda. Teeme ära?

Äripäev palus Lasse Lehisel kommenteerida, kuivõrd on tema kriitiline suhtumine nn 1000euroste arvete seadusse muutunud pärast infot lausa uskumatult heast käibemaksu laekumisest tänavu.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Seotud lood
Hetkel kuum Äripäevas