Toome tähed taevast alla

Lugesin huviga Kristjan Lepiku ja Sten Tamkivi 11. septembri Memokraadis ilmunud artiklit idufirmade olemusest ja sellele järgnenud vastukajasid ning esitasin endale küsimuse: kas ma tahaksin olla idufirma looja?

Pärast mõningat vaagimist otsustasin, et siiski ei taha. Miks? Mind ju võiks ometi köita start-up'ide prestiižne aura. Mulle iseenesest meeldiks 24/7 ühte suurde projekti panustada. Mul on koguni mitu ideed, mis ootavad elluviijat, ning praegusel raharikkal ajal ei tohiks ka riskiinvestori köitmine keeruline olla. Aga ikka ei taha. Ma lihtsalt ei taha tegeleda asjaga, mis 80% tõenäosusega ebaõnnestub. Olen aastatega harjunud vastupidise suhtega. Vale oleks öelda, et ma kardan riske. Pigem on mulle tähtis, et aeg ja panustamine läheksid asja ette. Ja mul on hüpotees, et samamoodi suhestub idufirmadesse enamik n-ö vana kooli juhte ja ettevõtjaid.

Lepik ja Tamkivi juhivad oma artiklis tähelepanu, et ajakirjandus ei peegelda idufirmade ümber toimuvat mitte alati adekvaatselt, ning nad leiavad sellele ka põhjuse. Nimelt ei kehtivat seal harjumuspärased mõõdikud, mille abil meedia edu või ebaedu kajastab. Markantne näide on siin iduettevõtja Karoli Hindriksi start-up Jobbatical, kelle n-ö käibe-eelset kahjumit eesti meedia in corpore ja mõnuga eksponeeris (ka Äripäev). See oli väga ülekohtune Karoli vastu ning pehmelt öeldes väheinformatiivne lugejate jaoks. Samas aga ei saa pro forma meediale justkui midagi ette heita, et see tuntud ettevõtja kopsaka kahjumi avalikkuse ette tõi. Kuid hea ajakirjandus ei tohiks muidugi olla formaalne. Õnneks on minu meelest tegemist üksiknäitega, sest suures osas on meedia idufirmade tegemisi mitte küll alati heroiseerivalt, kuid siiski adekvaatselt kajastanud (eriti Äripäev).

Teised mängureeglid

Samas pani mind mõtlema Lepiku-Tamkivi mõttearendus, justkui elaksid idufirmad mingisuguses paralleelmaailmas, kus tuleb mängida teiste mängureeglitega. Kus kasumi või kahjumi asemel on hoopis tähtsamad n-ö pehmed mõõdikud, kus eksimine pole mitte kõrvalekalle, vaid norm, ning ükskõik mis tulemusega sa platsilt lahkud, oled ikkagi aplausi ära teeninud. Autorid toovad idufirmade positiivse mõjuna lisaks uuenduslikkusele ka puht praktilise kasu ühiskonnale, nimelt luuakse seal arvukalt kõrgepalgalisi töökohti ja tuuakse Eestisse väliskapitali. Kõik õige. Aga samas ei saa salata, et mainekate idufirmade sekka on ennast kiilunud ka igasugu petiseid ja õnnekütte, kelle eesmärk on algusest peale lihtsameelsetelt investoritelt raha ära võtta, ning arvukalt n-ö kahemehe ettevõtjatest luusereid, kes on juba ette 100% läbi kukkunud. Mida siin ikka aplodeerida? Meedia roll on terad sõkaldest eraldada. Ning selles osas on Lepiku-Tamkivi artikkel ajakirjanike jaoks üks tänuväärne manuaal.

Kuid kas me peame ikka liigitama ettevõtteid igavaks lihtsakoeliseks kasumit taotlevaks firmaks ühelt poolt ning põnevaks tähti taevast alla toovaks start-up'iks teiselt poolt? Usun, et me kõik tahaks neid tähti taevast alla tuua, kuid kui me kõik seda korraga tegema hakkaksime, siis valdavalt ebaõnnestuksime ning jätaks riigi ja rahva püksata. Nii ei saa. Nõustun Lepiku-Tamkivi hinnanguga, et Eestist on saanud võimas kasvulava edukatele idufirmadele, kes tihtipeale löövad konkurentsis ka suuri ja tugevaid kontserne. Kõige ilmekam näide on Skype, kes suutis end tühjalt kohalt tippu pumbata ning lõppkokkuvõttes hiigelsumma eest Microsoftile maha müüa. Kuid polegi vaja vaadata üksnes üleilmselt. Praegu on Eesti turul juba tavaline, kus idufirma võtab vanadelt tegijatelt eeskätt tehnoloogia toel magusaid tükke ära, näeme seda igal pool alates pangandusest, turismist, meediast kuni taksonduseni välja. Veelgi enam, tehnoloogiast alguse saanud start-up'i mõtteviis on kohta leidmas lisaks äppidele ja IT-lahendusele ka märksa maisemates tegevusvaldkondades.

Valuline muutus

Eduka idufirma eelised tavaettevõtte ees on üldteada – tegijate suurem pühendumus, kiire otsustamine, kiir arendustöö, võime kaasata talente, mille kõigega sõidetaksegi üle hästi organiseeritud ja kapitaliseeritud, kuid kohmakast ja stagneerunud tavaettevõttest. Kuid kui tähed on idufirmal taevast alla toodud, ei pääse nemadki enam käibe ja kasumi mõõtmisest, süsteemsest juhtimisest, mõistlikust tööajast jne. Nii mõnelegi neist on järsk kultuurimuutus valuline, mõnikord ületamatu takistus, mille tulemusel jääbki kasum teenimata.

Kuidas aga peab reageerima ettevõtjate vanameelne enamus tülika idufirmadest vähemuse invasioonile? Retsept saab olla üks: tuleb õppida eduka idufirma kogemustest ja neid oma ettevõttes julgelt rakendada ning samas säilitada oma traditsioonilised tugevused. Tuleb olla paindlikum, kaasata kõrgepalgalisi talente, vabaneda stampsest töökorraldusest, luua innustavaid preemiasüsteeme, jagada vajadusel osalust, kaasata riskikapitali. Mõistagi ei saa seda teha täielikult ja kohe. Kuid igal ettevõttel võiks olla mõni tegevusvaldkond, kas või väike asi, kus proovitakse tähti taevast alla tuua ja mida ei pea alati mõõtma kohestes käibe ja kasuminumbrites ning mille puhul sallitakse ebaõnnestumist. Väljakujunenud kultuuri muutmine võib olla talumatult raske, aga valikut pole. Ärikeskkond on meil kõigil üks ning minu meelest pole mõtet rääkida paralleelmaailmadest. Idufirmad on juba maailma muutnud, see on alles algus ja meil kõigil tuleb mingil viisil sellele rongile hüpata. Parem varem kui hiljem, mina igatahes proovin.