Presidendivalimiste 4 versiooni

23. september 2016, 11:30
Kallas ja Kaljurand
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160923/OPINION/160929832/AR/0/Kallas-ja-Kaljurand.jpg

Äripäeva hinnangul on laupäevastel presidendivalimistel teistest tõenäolisemad neli versiooni. Täielikku kindlust neist ühegi realiseerumiseks siiski pole.

1. Võidab Marina Kaljurand. See on paradoksaalsel kombel korraga nii perekond Rosimannuse kui ka rahva võit – Kaljuranna taga on uskumatult kõvad toetusnumbrid. Samuti ülitugev poliittehnoloogia: see äsjane Kaljuranna isa sõjakangelaslik raudristide lugu oli eriti peen. Ema on venelane, aga isa… Noh, ütleme, venelaste vastu. Et siis igaühele midagi. Info esituse viis reetis selgelt, et see oli välja käidud ekreiitide ja üldse (äärmus)rahvuslikult meelestatud valijameeste aju läbipesemiseks.

Samas pole Kaljuranna suur avalik toetus ainult poliittehnoloogia teene: inimlikud omadused (mis seal salata, ka sugu) mõjuvad tublisti kaasa. Kaljuranna kampaaniameister Andreas Kaju rõhub empaatiavõimele. See on kahtlemata oluline asi, aga ei kompenseeri lõpuni vastumeelsust oma arvamusi ja seisukohti ühemõtteliselt välja öelda. See on diplomaatide üleüldine häda. Neist ei tea eales, mis nad päriselt mõtlevad.

Äripäevale jääb Kaljuranna puhul muidugi Autorollo-nimeline okas hinge. Selles asjas on ta praegu jäänud Rosimannuste suuvoodriks. Presidendina ei saa ta seda endale lubada.

Kaljuranna presidendiks saades nõrgeneb Taavi Rõivase positsioon, võib-olla võetakse ta maha. Kaljuranna võit võiks tähendada ka seda, et täispangale mänginud Kallas hakkab looma uut liberaalset erakonda – ehk siis „tõelist“ Reformierakonda, mida tema enda sünnitatud tänane oravapartei enam ammugi ei ole. Kindel see muidugi ei ole. Kampaania on olnud kurnav ja Kallas on väsinud. Pettuja tüüp ta kindlasti pole, aga lõpuks võib tekkida küsimus: milleks?

2. Võidab Siim Kallas. Kallas on Äripäeva eelistus: liberaalne maailmavaade, jagab majanduslikku matsu, tal on – päriselt ka – ideid pluss argumenteerimisoskus; kõva Euroopa kogemus, kontaktid ja sidemed. Vanad luukered kolisevad muidugi edasi ja kui nende pidev tuustimine jätkub (kindlasti jätkub!) võib Kallasel taas närv üles ütelda, nagu juhtus siis, kui ta tahtis peaministriks saada: mäletate küll seda Kallase-Ansipi kohtade vahetamise kokkulepet. Närvid on Kallase suurimad vaenlased. Isegi kui ta Kadriorgu pääseb, võivad need alt vedada: pole võimatu, et paneb Kadrioru uksed kinni – no ei suuda kogu aeg kuulda seda VEB-fondi, 10 miljoni ja 100 miljoni dollari laulukest. Lihtsalt ei suuda!

Mida Kallasel ei ole ja ei ole kunagi olnud: see on moraalne kompass. Ta ei vaata inimestele otsa, tema pilk vilab. Eesti vaimne eliit eelistab teda pragmaatilistel põhjusel, aga paljud umbusaldavad intuitiivselt. Põhjusega.

Kallase presidendiks saades jätkab Taavi Rõivas peaministrina ja on suur strateeg pealegi. Kallas on ju Reformierakonna ametlik kandidaat, paradoksaalselt küll RE päristise toeta.

Kallase PR-teenused tulevad Janek Mäggi büroost. Nii on Kallase-Kaljuranna heitlus ka kahe Eesti PR-geeniuse, Mäggi ja Kaju mõõduvõtmine.

3. Võidab Mailis Reps. Alguses on Reps välispoliitiliselt muidugi täiesti tundmatu. Aga Reps on õppimisvõimeline. Vägagi. Seda näitab kogu tema kampaania, ta on selle käigus väga palju arenenud. Sisepoliitikas on Repsi esialgne väljakutse keskerakondlikust agendast eemaldumine ja parteiülese maine saavutamine: debattides on sageli ikka KE seisukohtade esitamiseks läinud.

Repsi jaoks jõuab „see kõik“ kätte muidugi liiga vara. Mis siis pärast seda? Tegelikult oleks Repsile palju kasulikum realiseerida kampaania käigus saavutatud kapital KE juhi kohaks. Kui ta peaks tõesti Kadriorus maanduma, oleks ta ilmselt isegi ehmunud, tema lätlasest kaasa ja viis last samuti.

4. Presidenti ei valita valimiskogus ära ja kogu protsess jõuab riigikokku tagasi. Selline seis oleks eelkõige EKRE ja Keskerakonna huvides: võimalus kogu kaardipakk segi lüüa, aja jooksul ülearu ülbeks läinud Reformierakonnale valus kabjahoop anda ja peaminister Taavi Rõivas varumeeste pingile saata on kahtlemata ahvatlev.

Nn valgete erakondade seas on aga pigem levinud arusaamine, et see oleks Eestile halb variant. Ehkki selles on muidugi ka hammastega status quo’st kinnihoidmist, oleks selline olukord taasiseseisvunud Eesti ajaloos esmakordne ja võiks vallandada jõud, mille tegelikku olemust ja ulatust me veel aimata ei pruugi.

Samas võiksid erakorralised valimised ikkagi õhu puhtaks lüüa ja jõuvahekorrad „naturaalsemalt“ ringi jagada.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
23. September 2016, 11:37
Otsi:

Ava täpsem otsing