Eesti maksusüsteem läheb põhja

Mitmed uue koalitsiooni moodustamisel lendu lastud mõtted ettevõtjaid murelikuks, aga eelmisel nädalal välja pakutud pakett on kardetust ettevõtlussõbralikum. Kuigi kõik saavad omal viisil vastu näppe ja toimub uus ümberjagamise laine. Ettevõtjad ootaks riigilt efektiivust ja ratsionaalsust, aga paraku võib koalitsiooni plaanidest välja lugeda ebaefektiivsust.

Eesti majandusel on tõesti hulk probleeme,  mida saab ravida maksupoliitikaga. Näiteks tööjõu suur maksukoormus. Seda võib korrigeerida mitmel viisil ning eri kasusaajatega. Üldise maksuvaba tulu tõus on lihtne ja loogiline ning oluliselt parem kui mis tahes raha hilisem tagastamine maksumaksjatele. Seega saab kodanik kohe rohkem raha kätte ning suur osa sellest läheb just madalamapalgaliste inimeste puhul kohe tagasi Eesti majandusse ning sellel on kohalikku tarbimist elavdav mõju.

Astmeline maksuvaba tulu on kindlasti majanduse seisukohalt oluliselt parem kui astmeline tulumaks, kuid see pole maailmas revolutsiooniline. Maksuvaba tuluga seotud muudatustel ei ole ka välisinvestoritele ja tööandjatele nii hirmutav ning otseselt tajutav mõju, nagu oleks olnud astmeline tulumaks. Suurema sissetulekuga inimesed maksuvaba tulu kaotamise tõttu emigreerima ei hakka ning dividendisaajad pole sellest nagu nii kasu saanud.

Tööjõumaksude aspektist on hea, et tulumaksumäära kallale ei mindud ning stabiilsus säilib. Sotsiaalmaksu alanemise tagasikeeramise puhul üllatab ikkagi see, et seda teevad kaks eelmises koalitsioonis olnud partnerit olukorras, kus seaduse kehtima hakkamiseni on jäänud vaevalt üks kuu.

Kuidas saab ettevõtja poliitikut usaldada?

Sellise järjekindlusetuse korral tahaks küsida: miks peaks ettevõtjad pikaajaliste plaanide tegemisel usaldama tuleviku lubadusi? Arvestada tuleb, et nende kahe muudatuse koosmõjus nihutati maksukoormust veelgi enam töötajalt tööandjale ehk meie maksusüsteem liigub veelgi vasakule. Seega süveneb üks Eesti maksunduse probleem: töötaja ei taju tööandja maksukoormust oma töötasult ega oska seetõttu riigilt vastu nõuda kvaliteetseid teenuseid.

Uus koalitsioon on võtnud sihikule finantssektori, sest on lausa kolm planeeritavat maksumuudatust, millega finantssektor pihta saab. Kõigepealt pangalõivud. Ma kahtlen, et seetõttu keegi oma tegevuse Eestist ära viib, kuid kindlasti mõjutab see otsuseid tulevikus ning võib-olla ka juba Eesti kasuks tehtud otsuseid.

Kui eelmine valitsus mängis finantstehingute maksu mõttega, siis nii mõnigi oluline äriotsus tehti just seepärast Riia või Vilniuse kasuks. Finantstehingute maksu küll Eestis ei tulnud, aga kahju on tehtud. Seega annab koalitsioon pankadele jõulise sõnumi ja põhjustab peakontorites kriisikoosolekuid täpseid fakte teadmata.

Naiivne on arvata, et maksukoormuse tõus ei tule tarbijatele tagasi. Siiski ei peaks valitsus koormama finantssektorit, sh panku, täiendavate maksudega. Kaudselt toob pankadele probleeme ka hoiuseintresside maksustamine ning elusasemelaenu intresside vabastuse piiramine. Hoiuseintresside maksuvabastus muudab teisi finantstooteid konkurentsivõimelisemaks, kuid maksuarvestuse ja -deklareerimise seisukohalt ei soovi ma isegi ette kujutada, mitu rida maksudeklaratsiooni tuleb pangal esitada hoiustajatelt kinnipeetud tulumaksu kohta ning milliste mikroskoopiliste summade deklareerimise ja kontrollimisega tuleb tegelda.

Tänases madalate intressidega ärikeskkonnas võib sellest muudatustest tekkida rohkem tüli kui tulu. Kodulaenu intresside kärpimine 1200 eurolt aastas 300 euroni aastas meenutab aega, kui see piir oli 100 000 krooni aastas. Paistab, et Eesti poliitikud on peenhäälestamise meistrid ja on aastate jooksul suutnud esialgsest suurest summast teha peenraha. Tundub, et see 300 eurot on jäetud ka rohkem „linnukese“ pärast.

Midagi erilist ei juhtu

Regulaarsete dividendide soodsama maksustamise idee on ka varem rahandusministri poolt kõlanud ja seda võib tervitada. Kuigi see ei lahenda kõiki ettevõtjate probleeme, annab see vähemalt veidi rohkem valikuvõimalust nendele äriühingutele, kes ei soovi ega vaja kasumi jätmist äriühingusse, lähtudes äriühingu strateegiast ja küpsusest. Kui lõpuks saab äriühingu kasumit jagada lähtudes 14% suurusest nominaalsest tulumaksumäärast, jääb ka Läti ja Leedu maksusüsteemi kiitvaid seisukohti vähemaks ja saame keskenduda sellele, mida saaks siin ära teha.

Siiski seda vaid juhul, kui ettevõtjad suudavad uskuda, et see muudatus püsib kauem kui valitsus. Ka see maksumuudatus tekitab ümberjagamist (raha liikumist äriühingult omanikule) ega elavda majandust. Lihtsalt Eesti investor saab paremini raha tarbimisse ja väliskontsernid saavad avada kogunenud kasumi kraanid ja selle Eesti äriühingutest välja võtta.

Kui väikeriigil on raske olla atraktiivne rahvusvahelises majanduses, siis ebastabiilsel väikeriigil on see lausa ilmvõimatu. Seega on meie maksusüsteem tõesti võtnud suuna põhja, aga seda eelkõige magnetilises ja geograafilises tähenduses. Planeeritavaid maksumuudatusi võiks võrrelda teekonnana Tallinnast Aegnale. Kliima palju ei muutu, aga vaheldust pakub, keegi võidab veidi ja keegi kaotab veidi, kuid elame ühe rahvana ilusti koos edasi. Samas oleks naiivne loota, et selliselt põhja suunas Skandinaavia sotsialismi poole liikudes lööb majandus märkimisväärselt rohkem õitsele. Närtsima loodetavasti ka ei hakka.