Karl Martin Sinijärv • 21. detsember 2016 kell 4:30

Ei toonud Obama tšeindži, ei meigi Trump Ameerikat greitimaks

Karl Martin Sinijärv  Foto: Postimees/Scanpix

Unustage presidendid, lõppeva aasta nägu võiks olla Nobeli kirjanduspreemia saanud Bob Dylan, leiab luuletaja Karl Martin Sinijärv.

Kui aasta lõpus tundub, et kõik on suhteliselt püsilik ja midagi justkui ei juhtunudki, siis võib järeldada kaht. Kas ei juhtunudki ja kõik uudiskünnise ületanu oli mull ja tühivaht või siis juhtus piisavalt palju piisavalt olulist, et hoida ära hullemad variandid. Ning see tegelik ja olulik ei pruukinud meie teabevälja veel sattudagi.

Kindlate, lihtsate, selgete, arusaadavate ja enamasti valede põhjus-tagajärje seoste väljatoomiseks on aasta ilmselgelt lühike aeg. Suurt tähelepanu pälvivad sündmused nagu presidendivalimised võivad küll tuua välja ja muuta klaarimaks ühe või teise poliitilise süsteemi head ja vead (nagu aina meelelahutuslikumaks muutuv ja ameti sisulist kaalu arvesse võttes röögatu meediakattega valimisprotsess Eestis või juba aastaid 50/50 juures kaalukõõluv valimistulemus Ameerika Ühendriiges, mis meenutab üha enam kullikirjaviset), ent juba keskpikas perspektiivis ei pruugi need sündmused ja nende tulemus üleliia olulised olla. Juhul, kui süsteem on piisavalt tugev, et liiga suured paadikõigutused välistada. Ei toonud Obama tšeindži, ei meigi Trump Ameerikat greitimaks. Siiski pole tõenäoline, et Trump kohe ja igaks juhuks Nobeli rahupreemia koju toob. Obama vähemasti pingutas takkajärele tublisti, et see ära teenida.

Eestis võib valitsusevahetus seekord isegi märgilisem olla. Päris vasakpöördeks ei saa seda nimetada ning suurteks pööreteks ongi me riik na haprake, ent väga pikalt väga ühes suunas riigiliigutamise lõpust võib värsket algust loota ikka. Riigiga on nagu laevaga – kui tüüri kogu aeg ühes suunas hoida, saavutad parimal juhul ringliikumise. Aga vastutuult seilatakse ju siksakis: väheke paremale, väheke vasakule, peaasi, et edasi. Nõnda on lootust kohale jõuda. Kui teatakse, kuhu tahetakse jõuda. Kui ei, on ka ringliikumine päris mõnus. Näeb merd ja saab mööduvatele laevadele reipalt tuututada. Ja siinkohal võib suunamuutus osutuda ka oluliseks majandussündmuseks. 

Dylani Nobel on majandussündmus

Maailmast niipalju, et kirjalise kõrgkultuuri paradigmat märgatavalt loksutanud Nobeli kirjanduspreemia minek Bob Dylanile võis olla ka väikest viisi majandussündmus – auhinna väljakuulutamisele järgnenud päevade jooksul mängitasid maailma raadio- ja muud kanalid tõenäoliselt nii palju laureaadi laule, et ta pangakontole võis autoritasusid jõuda määral, mis ületas ühegi senise nö tavakirjandusest tulnud premeeritu sissetulekuhüppe. Massikultuuri jõud, mis teha. Puhas spekulatsioon muidugi.:)

Raha rahaks, aga Dylani pärgamine on üks märk teatud kunstlike piiride murenemisest või õigemini ammu toimunud murenemise tunnistamisest teisel tasandil. Nõnda nagu 20. sajandi näoks on praeguselt kauguselt vaadatuna pigem Elvis kui ükski teenitult ununev veremees-diktaator, nõnda võiks ka lõppeva aasta näoks olla pigem Dylan kui ükski hambad ristis võimu suunas rühkinu. Või miks mitte Elon Musk või mõni teine nägemuslasest ettevõtja, kelle olulisusest me lihtsalt veel pole aru saanud. Samamoodi on juba aastaid ja aastakümneid ka Eestis kerkivaist ja kaduvaist politikeridest palju olulisem ja tähelepanuväärsem inimene näiteks Ivo Linna, keda teavad kõik – ning mitmed teadlased ja kirjanikud, keda teavad vähesed.

Iga tund, mis õnnestub Eestis röövida tuima argise äraelamise ja apaatia käest mõttetöö ja vaimlise tegevuse kasuks, on suur võit. Muidu jäämegi omas vaesuses ja keskpäras Sisyphosteks Maslow’ püramiidi küljel. See püramiid kusjuures on Eestis omapärane – põhi ja tipp on justkui olemas või vähemalt arusaadavad, ent keskmised astmed väga hõredad. Tuleks lähemalt vaadata, kuidas ta meil üldse püsti püsib.

Maailma mastaabis – iga miil, mis lahutab meid tõsiselt halbadest lahendustest, on samuti suur võit. Kohalik keskpära on võrreldes suure osaga muuilmast puhas paradiis.

Hetkel kuum