Kodakondsus saja laigi eest!

Välja pakutud kodakondsuse andmise lahendus tegeleb ebaolulise osaga kodakondsuspoliitikast. Nagu ma aru saan, mõjutab halli passiga inimestele kodakondsuse andmine võib-olla 10 000 inimest, ausalt öeldes pole ju eriti vahet, kas nad saavad kodanikeks või mitte.

Eesti on olnud radikaalsete uuenduste maa, mille näideteks on tiigrihüpe, tasuta wifi ja valimised internetis. Miks me ei tee midagi radikaalset oma kodakondsusega? Kodakondsuspoliitikat tuleb vaadata Eesti brändi kaudu: kuidas õnnestub kodakondsust kasutada, parandamaks Eesti mainet targa, läbipaistva ja tehnoloogiliselt arenenud riigina. 

Sellise brändiga sobiks näiteks kodakondsuspoliitika, mis on tehnoloogiliselt lahendatud nagu Facebooki äpp. Oled halli passi omanik ja tahad saada kodakondsust? Pane taotlus avalikult Facebooki seinale koos oma elulookirjeldusega, saa 100 ID-kaardiga tõendatud laiki Eesti kodanikelt - ja siis riik annab kodakondsuse. Kodanikel on võimalus vihjata, kui kellelgi on inimesega halbu kogemusi - ühesõnaga, tulemus oleks tunduvalt parem, saaksime kodanikeks inimesi, kes on näiteks siin viis aastat start-up'is programeerijana töötanud ja Eesti fännid. Praegune muudatus on suunatud rohkem vanematele inimestele, kelle elus muutub võib-olla ainult niipalju, et nad saavad Egiptusesse reisida. Ma ei saa aru, miks neid üldse kiusata, tänapäeval tõlgib Google venekeelse teksti reaalajas eesti keelde ja vastupidi vähemalt B1 tasemel. 

Üks suur muudatus, mille valitsus tegi, oli esimese pensionisamba muutmine. Tõenäoliselt meie arvatav eluiga lähemate aastate jooksul kahe-kolmekordistub ning pensioni sidumine keskmise elueaga koos võimalusega varem väiksema pensioni eest pensionile jääda on tegelikult õige. Riiklik pension on nagu miinimumturvatase, pole mõtet seda keskmise palgaga siduda. Pigem vähendada sotsiaalmaksu, lasta inimestel ise raha investeerida ja tagada miinimumtoimetulek ka siis, kui eluiga on 200 aastat.

Samas ei ole ikka midagi teise sambaga ette võetud. Endiselt on Eesti riik, kus pensionifondid võivad ise valida suvalise ajaloolise perioodi, mille puhul tootlust näidata, ja paegust tootlust ei raporteeri ükski fond. Seega pole sisuliselt võimalik fondide vahel valida ja turule ei tule fondivalitsejaid, kes viitsiksid tegelikult tööd teha, näiteks luues Eestisse pandivõlakirjade struktuuri.

Eesti väiksele turule ei sobi aktsiaturg, meil on vaja luua süsteem, kus pensionärid saavad investeerida laenudesse. Laenudel on selge tootlus - nende intressimäär, ja kuna nad on väiksema likviidsusega, sobivad täpselt pensionifondi portfelli. See, et teise samba fondidel on peal piirang sularaha hoidmisel, aga negatiivse tootlusega võlakirjadesse lubatakse piiramatult investeerida ja haldustasu võib võtta nende negatiivse tootlusega võlakirjade nn tänaselt turuväärtuselt, näitab, et finantsinspektsioonil pole aimugi, kuidas teist pensionisammast reguleerida.

See, et lubatakse ilma trahvita fondi vahetada kolm korda aastas, tähendab, et kinnisvarasse või muusse suurema tootlusega ja väiksema likviidsusega instrumentidesse fondid investeerida ei saa. Pensionifondid on suurimad parteide rahastajad Eestis, loodan, et mitte Keskerakonna omad.