Jaga lugu:

Algas Keskerakonna ajastu

Aivar Hundimägi  Foto: Andres Kralla

Keskerakonna võimule aitamisegaToompeal ei läinud midagi nii, nagu võimupöörajad seda lootsid ning nüüd ei kanguta Keskerakonda pikka aega miski võimult lahti, kirjutab Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi.

Jüri Ratase valitsuse esimesed 100 päeva on süvendanud minus veendumust, et möödunud aasta läheb Eestis ajalukku kui Keskerakonna ajastu algus. Seetõttu olid valitsuse esimesed 100 päeva IRLile ning Sotsiaaldemokraatlikule erakonnale kui pidu katku ajal. Eriti sandis seisus on IRL, kes ei suuda valijate toetuse nimel konkureerida opositsioonis olevate Reformierakonna ja EKREga.

Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovski korraldatud võimupööre Toompeal pole uue valitsuse esimesel kolmel kuul toonud IRLile ja sotsidele mingit positiivset pööret. Nad soovisid vältida olukorda, kus nende juhitavad erakonnad visatakse Reformierakonna poolt üle parda ja lootsid, et Reformierakonnale vastandumine viib tõusule ka mõlema partei reitingu. Tulemus on aga vastupidine.

Veebruari keskel avaldatud Postimehe ja BNSi tellitud Kantar Emori uuringust selgus, et uue valitsuse ametisse asumise järel tõusis natukene Keskerakonna ning opositsioonis olevate Reformierakonna, EKRE ja Vabaerakonna populaarsus. Langes sotside toetus ning IRLi tulemus võrreldes detsembriga ei muutunud, nende poolt hääletanuks ka veebruaris ainult 7% valijatest. Sarnase tulemuse on andnud ka teised veebruaris avalikustatud avaliku arvamuse uuringud.

Oravad polnud oksal üksi

Olen pärast Taavi Rõivase valitsuse kukkumist mitmel korral öelnud, et ainsana tuleb valitsuse vahetus kasuks Keskerakonnale. Nende võimule aitamine oli kui džinni pudelist välja laskmine, mida enam pole võimalik sinna tagasi panna. Reformierakonna vihkamise tuhinas ei saanud Tsahkna ja Ossinovski aru, et lisaks oravatele istuvad nad ka ise sellel oksal, mida saevad.

Seda, et Keskerakond tõmbas võimupöördest kõige pikema kõrre, üritati alguses eitada. Näiteks väideti, et arvestades riigikogu kohtade arvu, sai Keskerakond valitsuses liiga vähe ministrikohti. Need jagati kolme koalitsioonipartneri vahel võrdselt. Öeldi, et Keskerakonna ministriteks sobilike inimeste pink on liiga lühike ning neile jäänud ministrikohad on vähemolulised.

Keskerakond on aga esimese 100 päevaga näidanud, kuidas eespool nimetatud nõrkused saab muuta enda tugevusteks. Repinski skandaali lahendades lõi peaminister ja Keskerakonna esimees Jüri Ratas kaks kärbest ühe hoobiga. Veenis valijaid, et suudab valitsusjuhina lahendada ka keerulisi olukordi ning kärpis Keskerakonna siseopositsiooni tiibu.

Pühapäeval Vikerraadio eetris olnud Anvar Samost ja Hannes Rumm juhtisid tähelepanu, et kui eelarvest jagatava raha kasvu aluseks võtta, siis on Keskerakonna ministrid olnud ühed suuremad võitjad. Nad pidasid silmas haridusminister Mailis Repsi ja põllumajandusminister Tarmo Tamme, kelle juhitavate ministeeriumite eelarved tegid sel aastal märkimisväärse kasvu. Selles arvestuses suudab neile konkurentsi pakkuda vaid kaitseminister Margus Tsahkna. 

Kui lisada veel Kadri Simsonile kuuluv majandusministri portfell ja Mihhail Korbi regionaalministri ametikoht, siis näeme, et Keskerakond on valitsust moodustades loonud endale väga hea positsiooni, millelt minna sügisel toimuvatele kohalikele valimistele.

Taltsutatud Savisaar

Teiseks Keskerakonna oluliseks nõrkuseks peeti siseopositsiooni ehk endise esimehe Edgar Savisaare ja tema toetajate ettearvamatut käitumist. Eelmisel aastal koguni öeldi, et Ratas on Savisaare pantvang. Ka see hinnang on osutunud ebatäpseks. Vastupidi, hoopis Savisaarest on saanud Ratase pantvang. Ta on nagu dresseeritud karu, kes võib tunduda küll hirmuäratavalt suur, kuid teeb kuulekalt neid trikke, mida dresseerija Ratas käsib teha.

Savisaar on tänu korruptsioonikuritegude kohtuasjale ning linna raha erakonna propagandaks kasutamisele sattunud rahahätta ja seetõttu on Savisaarel vaja Keskerakonda rohkem kui Keskerakonnal Savisaart.

Pärast võimuvahetust Keskerakonnas ja valitsuse vahetust Toompeal on olnud suureks küsimärgiks, kuidas käituvad Keskerakonna taga olevad vene keelsed valijad. Ka siin on Jüri Ratas poliitiliste konkurentide abil suutnud olla edukas. Esmaspäeva õhtul ETV eetris olnud dokumentaalfilmis „Brexit – peetud ja pidamata lahingud“ ütles briti endine asepeaminister Nick Clegg, et enamik valimisi võidetakse mitte mõistuse, vaid südame toel. See ütlus selgitab ka Keskerakonna jätkuvat populaarsust vene keelse valija seas.

Ühes intervjuus pillatud Ratase lause kodakondsusreeglite liberaliseerimisest ja sellele järgnenud kriitikalaine näitas vene valijale taas, et Keskerakond, ka ilma Savisaareta, valutab nende pärast südant.  Seda, et kodakondsusreeglite muutmine praeguse valitsusliidu ajal pole reaalne, ei oma enam suurt tähtsust. Teiste parteide (va sotsid) soov end vene küsimuses Keskerakonnaga pidevalt vastandada töötab Keskerakonna kasuks ning on kõige kahjulikum just IRLile, kelle hääl ja sõnade valik peab olema valitsuspartnerina kohitsetum.

Ratase valitsuse esimesed 100 päeva näitavad, et Keskerakonna positsioon on Toompeal üha kindlam ning kui IRL ja sotsid hakkavad liigselt pead tõstma, siis on juba ilma soojendusdressita  varumeeste pingil istuv Reformierakond valmis Jüri märguande peale kohe platsile tormama.

Pärast eelmise aasta võimupööret on Eesti sisepoliitikas tekkinud olukord, kus Reformierakonnal ja Keskerakonnal on võimalik valida kellega teha koos valitsusliit. Sellist aega, kus valitsusliidu juhtivateks jõududeks oleks paremerakonnad me Eestis kahjuks enam pikka aega ei koge. On paradoksaalne, et Reformierakonna ajastu pikaaegsele kestmisele kaasa aidanud kunagised Res Publica juhid, panid nüüd aluse Keskerakonna ajajärgu tekkimisele. Ja kui need kaks populaarsemat parteid koos võimu külge klammerduvad, siis võib Keskerakonna ajastu kesta veelgi kauem, kui oli eelmisel aastal lõpetatud Reformierakonna võimuperiood.

Jaga lugu:
Hetkel kuum