Tarmo Noop • 24 aprill 2017

Ära narri majandust

Tarmo Noop  Foto: Veiko Tõkman

Valitsus ei soovi mõista, et maksudega mängimisel on pikaajaline mõju, mida niisama lihtsalt tagasi ei pööra, kirjutab A Le Coqi juht Tarmo Noop

Eestis on vanasõna – narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda. Kuigi see vanasõna kehtiks nagu põllumajanduse kohta, olen ma veendunud, et sama põhimõte kehtib ka majanduses.

Meie praeguse valitsuse tegemisi ja plaane vaadates, olen jõudnud järeldusele, et praegused riigiisad pole aru saanud sellest, millest riik tegelikult tulu saab ja mis tegelikkuses kasvatab inimeste jõukust. Tundub, et uue valitsuse kreedoks on see, et riik elab maksudest ja mida rohkem neid on ning mida suuremad, seda parem riigile.

Kahjuks see kreedo on vale. Ükski riik ei saa tulusid mitte otse maksudest, vaid ettevõtlusest. Mida tugevam on ettevõtlus ja ettevõtted, mida rohkem investeeritakse ja müüakse ning teenitakse kasumeid, seda suuremad on ka kokkuvõttes maksud riigile ja seda jõukamad on inimesed. Ehk see põld, mida narrida või mitte narrida, on riigi mõistes ettevõtlus ja maksud on selle põllu viljad, mitte vastupidi. Ettevõtluse “põllule“ on väetiseks maksude lihtsus ja konkurentsivõimelisus ning bürokraatia vähesus. Selle põllu narrimiseks võib pidada konkurentsivõime koha pealt kõrgeid makse, erandite tegemist mõnedele, majanduslikku ebastabiilsust, aga kahjuks just selles suunas me praegu liigume.

Kummaline hoo andmine

Lausa kummastav oli lugeda aprilli alguses Äripäevast ühe meie valitsuse ministri väidet, et majandusele hoo andmiseks ta millegi ees risti ette ei löö. Vaataks siis majandusele hoo andmise meetodeid ? la praegune valitsus – Euroopa kõrgeim lahja alkoholi aktsiis, Euroopa Liidu kõrgeim karastusjoogimaks, gaasiaktsiisi hüppeline tõus, pakendite turule toomise maks, emaettevõtete laenudelt panditulumaks, teedekasutamismaks. No ei kõla kuidagi majandusele hoo andmise moodi!

On selge, et uute maksude korralikke mõjuanalüüse pole tehtud. Lihtne talupojaloogika aga ütleb seda, et nende maksude kogumõju Eesti konkurentsivõimele on väga suur probleem. Teedemaks, gaasiaktsiis, pakendimaks põhjustavad kõikide tootmissisendite kallinemist, mis omakorda halvendab meie tööstusettevõtete ekspordivõimekust ja konkurentsivõimet.

Karastusjoogimaks ja lahja alkoholi aktsiisi täiendav tõstmine tekitab massilist piirikaubandust ja varimajandust ning nendel on kahjuks ka oluline mõju turistide arvu langusele. Kõik tarbijad seisavad silmitsi esmatarbekaupade massilise hinnatõusuga. Mitmetele majandusharudele (õlle- ja karastusjoogitööstus, kaubandus, turism) tähendavad uued maksud olulist käivete ja kasumite vähenemist, töökohad kaovad.

Peletame investoreid

Veelgi suurem on taoliste kiirete maksumuudatuste mõju investeerimiskeskkonnale. Kas keegi valitsusest on küsinud, mis sõnumi me sellega anname? See sõnum on ainult üks – Eestisse ei tasu investeerida, sest investeerimiskeskkonda muudetakse meil üleöö ja kardinaalselt. Eesti senine eelis teiste riikide ees – lihtne ja stabiilne majanduskeskkond ning maksuvaba võimalus investeerida, kaob. Panditulumaks lööb sellesse viimase mõra ning sellest johtuv kontsernikontode kasutamise võimaluse lõppemine mõjutab kõige rohkem just Eesti kapitalil baseeruvate kontsernide (ja majanduse) paindlikkust.

Praeguse poliitika viljad saavad olema mõrud. Kõigepealt näemegi investeeringute vähenemist, siis majanduskasvu kiratsemist, töökohtade kadumist ja inimeste elatustaseme halvenemist. Sellest tuleneb maksude planeeritust halvem laekumine, mida saab kompenseerida ajutiselt veelgi suuremate maksutõusudega.

Lisame sellele komplektile veel juurde tasakaalust väljas riigieelarve ja esimest korda jooksvate kulude katmise riigilaenuga, siis on selge, et sellisel viisil jätkamine viib meid tõsise kriisini.

Kes narrimise peataks?

Keegi peab selgelt välja ütlema, et nüüd aitab! Aitab demagoogiast, et kõik see on tehtud Eesti rahva tervise ja parema äraelamise ning majanduskasvu huvides. Hakkame üks kord lõpuks mõtlema sellele, mis tõesti majandusele hoogu annaks ja seda tegudes, mitte sõnades! 

Loomulikult on valitsusel õigus kehtestada makse, kuid demokraatlikus ühiskonnas ei tehta seda valimatult, muutes kardinaalselt majanduskeskkonda. Seda ei tehta ka ettevõtete konkurentsivõime kaotamise hinnaga.

Kokkuvõttes ja kujundlikult võiks Eesti valitsuse vaadet majandusele kirjeldada USA 39. presidendi Ronald Reagani kuldsete sõnadega: “Kui ta toimib, maksusta teda, kui ta jätkuvalt toimib, reguleeri teda ja kui ta enam ei toimi, siis subsideeri teda”. Ilmselt on need ajad veel ees, kus valitsus hakkab paaniliselt nuputama, kuidas põhjakäinud majandussektoreid uuesti ellu äratada. Suurriikide puhul on sellised eksperimendid mõeldavad, aga väikses Eestis lõppevad nad alati sarnaselt, nagu Kiirel, kes käis Venemaal põllumajandust õppimas.

Hetkel kuum