Ühe suurema värbamise ja tööjõurendiga tegeleva ettevõttena puutume igapäevaselt kokku kümnete ettevõtjatega. Ükskõik kellelt küsida, kõigi tööandjate probleem number üks on tööjõu puudus. Puudu on nii kvalifitseeritud tööjõust kui ka lihttööjõust.

Praeguses situatsioonis, kus Eestis jääb igal järgneval aastas umbes 10 000 tööealist inimest vähemaks, ei peaks me rääkima tööjõu sisserände maksimumkvoodist, vaid hoopis miinimumkvoodist. Praegune kvoodisüsteem kahjustab Eesti konkurentsivõimet ja hoiab tagasi majanduskasvu ning on juba olemuslikult väär.

Me ei peaks arutama, kas sisse lubada 3000 või 5000 inimest, vaid seda, kuidas muuta meie tööjõuturg siin vajalike ja Eestist teoreetiliselt huvitatud inimeste jaoks atraktiivseks. Ettevõtjad ju ei räägi massimigratsioonist, millega osa poliitikuid püüab hirmutada, vaid näiteks Ukraina ja Gruusia spetsialistidest, kellel oleks Eesti ettevõttes kindel ja tagatud töökoht.

Mitmesugused avalikud uuringud ja küsitlused Euroopa Liidus ja ka siia sisserändajate seas näitavad pealegi Eesti väga vähest atraktiivsust töö- ja elukohana, ka sellest on Eesti meedias varem kirjutanud.

Eelkõige peaks aga rääkima sissetoodava tööjõu kvaliteedist ja see on tõepoolest koht, kuhu tuleks otsustajatel ja poliitikutel põhitähelepanu pöörata: keda ja kui palju meil vaja on, kuidas neid siia meelitada? See peaks olema jätkusuutliku majanduspoliitika kujundajate esmane prioriteet. Lisaks tuleb muidugi analüüsida, millised töökohad saaks täita ümberõppivate eestimaalastega või asendada tehniliste lahendustega. Need aga on aeganõudvamad lahendused. Kvaliteettööjõu pärast käib konkurentsjuba kogu arenenud maailmas, mistõttu tuleks alustada just sealt.

Poliitikud räägivad, et probleemi ei saa lahendada kiirustades, mis on iseenesest õige. Paraku on ajale jalgu jäänud kvoodipiirangutest räägitud juba kümmekond aastat. Sellises tempos kiirustamisega oleme juba igal juhul rongist maha jäänud ja kriitiline tööjõupuudus on meie tänane reaalsus.