Eesti poliitikutele meeldib mõelda, et majandusedu sõltub nende tegemistest. Kuigi tahaks öelda, et see nii ei ole ning kõik sõltub ettevõtjatest ja välisturgudest, siis teatud poliitikute mõju tuleb möönda. Kuid see mõju on reeglina äraspidine väidetule ehk ebamõistlik.

Ilmekas näide on praegune majanduskasv, mida veab ehitus, ning mida osa koalitsiooni poliitikuid, näiteks majandusminister Kadri Simson, on alusetult enda nimele kirjutanud.

 

Samas, kuigi pangaanalüütikutel ja opositsioonil on oma tugitoolides istudes mugav üksteise võidu innustada praegust valitsust vähem investeerima ja reserve koguma, siis järsu nõudluse süü langeb suures osas eelmistele valitsustele.

Lihtsustatult: kui aastaid on oodatud eurokraanide avanemist, siis poliitikute ja ametnike süül, on need avanenud alles nüüd ning nende kulutamisega on tuli takus. Nii näevad ehitusettevõtjad üsna üksmeelselt, et ega valitsusel polegi midagi teha, sest euroraha kulutamisel on tähtaeg peal.

Küsimus, miks sisuliselt magati esimesed aastad maha, tuleb suunata pigem eelmistele valitsustele. Avanes ju rahastusperiood 2014. aastal, kui Taavi Rõivas vahetas peaministritoolil välja Andrus Ansipi.

Ilmselt kõige rohkem häiribki avalikkust poliitikute muutlik meel. Võtkem või seesama Ansip, kes soovitab praegu reserve koguda ja mitte investeerida, olles üks eelmise buumi arhitekte ja taganttõukajaid.

Muidugi annavad Keskerakonna, IRLi ja sotside valitsuse veidrad või poolikud investeeringud hoogu niigi hõõguvale ehitusele, kuid samahästi võiks pärida, miks jättis Reformierakond majanduse kidudes olulised investeeringud tegemata.