Eesti majanduseliit ei oska arvutada

Selle asemel, et väidelda ideoloogiate ja pikema ühiskondliku narratiivi üle, tehakse meil siin peamine probleem hoopis sellest, et ei osata tuhande piires numbreid kokku lüüa. Saaksin kurtmisest aru, kui maksu peaks arvutama funktsiooni, tuletamise või algoritmvõrrandite abil. Aga nii see ei ole. Tavaline arvutamine kuni neljakohaliste arvudega.

Sellepärast tunnen sügavat muret Eesti tuleviku pärast. Viimaste maksumuudatuste valguses on nimelt ilmnenud tõsiasi, et Maarjamaa kõrgelt haritud majanduseliit ei tule tuhande piires arvutamisega toime. Asi on seda tõsisem, et nende mitte arvutada oskavate isikute hulgas on nii kõrgeid riigiametnike, ärimehi kui ka investoreid.

Kõige murettekitavam on see, et rehkendada ei oska ka meie kaks endist rahandusministrit. Kuidas küll toona riigieelarve sai kokku pandud, kus numbrid on lausa üheksakohalised! Parempoolse maailmavaate austajana kohe ei julgegi enam liberaale valida: südant jääb närima mure, kuidas küll järgmine riigieelarve kokku pannakse.

Peale ametnike on ka mitmed suurinvestorid väljendanud muret, et nende eraisiku tulumaksu arvutamiseks tuleb nüüd palgata kallid spetsialistid. Usun, et siinkohal on maksuvaba tulu määratlemine kärbsemust nende probleemide kõrval, mis puudutavad tavatulude üle järjepidamist, sest viimaste kapitalitulude või palgatulude dimensioon on maksuvaba tulu arvestuse puhul ilmselt esimese klassi matemaatika.

Viimaks nähtub, et numerofoobia on võtnud juba epideemia mõõtmeid ning otsapidi jõudnud ka Brüsselisse. Ei saagi täpselt aru, kuidas see võimalik on – ülemaailmse PISA edetabelis oleme esimeste seas. Võib-olla siis tõesti puudutab see ainult vanemat generatsiooni, ning kui uus põlvkond hakkab kaela kandma, suudame tegeleda ka mõnevõrra keerulisemate süsteemidega.

Et mitte jätta eksministreid oma probleemidega üksi, siis aitan maksuvaba tulu neil järgmiseks aastaks kokku arvutada. Eeldan, et riigikogu liikme keskmine aastapalk on kuskil 48 000 eurot. Siit tuleks lahutada maha 25 200, ning kui vastus tuleb negatiivne, siis tuleb maksuvaba tulu arvestamiseks teha avaldus. Kui vastus on positiivne, siis maksuvaba tulu ära arvesta. Arvutan igaks juhuks ka selle ette ära: 48 000 – 25 200 = 22 800 (vastus on positiivne, ning maksuvaba tulu arvestama ei pea).

Samuti aitan hea meelega välja suurinvestoreid. Nendel, kes saavad palgatulu ka kuskilt nõukogust, peaks nüüd lisaks palgatulule kokku arvutama ka oma passiivsed tulud. Näiteks kui dividende on oodata aasta jooksul kokku 500 000 eurot või suisa miljon, siis piisab, kui viimastest maha lahutada 25 200 eurot. Kui vastus on positiivne, siis ära maksuvaba tulu avaldust tee. Teen ka siin rehkenduse ette ära: 1 000 000 – 25 200 eurot = 974 800 (ka antud juhul maksuvaba tulu ära arvesta).

Eliidile tookski võib olla välja rusikareegli, kuidas maksuvaba tulu arvestuse asjus kõige paremini selgusele jõuda. Piisab, kui suudame hinnata, kas aasta tulu on suurem või väiksem kui 25 200 eurot (kui nii suuri numbreid veel ei tunta, siis on alati võimalik lasta summad mõnel sõbral 10 või 100ga läbi jagada ning selle järel hinnata, kumb number on suurem).

Möönan, et sama efekti oleks võimalik saavutada ka mõnevõrra lihtsama maksulahenduse abiga. Eks ole ka keeruline passiivseid tulusid ette näha, kuid ähmi minna tuhande piires arvutamise pärast on pehmelt öeldes jabur. Arutelu võiks olla sisuline, mitte paljas hädaldamine, et arvutamine on liiga keeruline.

Võrreldes praegu kehtiva maksusüsteemiga lööb kõige valusamini maksumuudatus 36 euro kaotusega aastas muidugi Brüsseli tippametnikke, rahandusministreid ning suurinvestoreid. Mõningate arvates pidi isegi 36 euro kaotusest saama vabaturumajanduse ja liberaalse ühiskonna proovikivi. Selline kriitika tekib argumentide puudusest. Kui just ei kuuluta kuhugi padukapitalistlikku sekti, siis nõustub ilmselt ka enamik parempoolseid sellega, et ka õiglane ja õigustatud ebavõrdsus on probleem, mille lahendamine on nii ettevõtluse kui ka terve ühiskonna huvides. Mitte et vaja oleks raha ümberjagamise süvenemist, küsimus on pigem terviklikus poliitikapaketis, mis parandaks Eesti demograafilist positsiooni ja looks laiemapõhjalist keskklassi.

Enamjaolt ongi maksulahendused keerulised ning kätkevad oma tehnilisuses ühiskondlikku ja poliitilist ideoloogiat. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks, sihitumaks, täpsemaks nad võiksid minna. Omaette küsimus on, kas maksupoliitika peaks olema poliitilise maalimavaate tööriist või peaks see põhinema sihtfinantseerimisel.