Ümberjagamine ei tee kommunistiks

Võiks eeldada, et enamik eelistaks teist varianti, mitte ainult sellepärast, et majanduse koguvõimsus on niimoodi suurem, vaid ka sellepärast, et suurem hulk inimesi on niimoodi õnnelikud või vähemasti on neil vähem materiaalseid takistusi oma õnnele.

Mis on loomulik seis?

Mõistesse „ümberjaotus” on niisiis implitsiitselt kätketud mõiste „eelnev jaotus“. Kui seda kasutatakse alguses mainitud vaimuautomaadis, siis kõige tugevam sellega seotud võimupretensioon pole niivõrd vastustada üht või teist „ümberjaotamise“ meedet, kuivõrd just nimelt varjatult postuleerida too implitsiitne „eelnev jaotus“, mis peaks siis tähendama loomulikku, looduslikku asjade seisu. Kõige parem on väidelda siis, kui sa oled ise kõigepealt määratlenud väitlusvälja ja selle varjatud eeldused.

Milline see loomulik seis on, jääbki sageli välja ütlemata. Tihti vist peetakse selle all silmas midagi sarnast nagu Thomas Hobbesi „kõikide sõda kõikide vastu”: see on olukord, kus see, kellel on rohkem jõudu, kavalust jne, tahab kahmata endale rohkem ja aina rohkem. Ometi inimühiskonnas see just nimelt ei ole loomulik. Hobbesi „kõikide sõda kõikide vastu” loodusseisundis on pelk fiktsioon, mis on tal mõeldud lihtsalt õigustamaks oma kaasaegset monarhiat, mis sellise üldsõja lõpetavat. Kuid ajaloost teame, et tõeliselt laiaulatuslikud sõjad absoluutsete monarhiatega alles just algasidki (ja jätkusid hiljem autoritaarsete režiimidega). Inimkultuuridele loomulik (tähenduses „tavaline“) on olnud, vastupidi, rakendada kõiki meetmeid just sedasorti ahnitsemise ja kahmamise vastu: näiteks reegel, et jahimees ei tohi süüa oma saagist, et pealikuks pürgija peab oma vara laiali jagama ja/või hävitama jne. Muidugi, teisipidi, kui sa tood iga päev metsast hea jahisaagi, aga ise oled poolnäljas, siis on samuti midagi valesti, just nimelt jaotusega.

See kehtib ka tänapäeval, et varanduslikult võrdsemad ja võrdõiguslikumad ühiskonnad on jõukamad, tervemad, tugevamad ja õnnelikumad. Kommunismi-silt selle külge on täiesti kohatu: kas tõesti keegi arvab, et Kim Il-sung, Mao Zedong või Stalin olid tavakodanikuga võrdõiguslikud ja varanduslikult võrreldavad? Pidades silmas nende kasutada olnud repressiivaparaati ning riigivara olid vastavad riigid tublisti ebavõrdsemad kui ükski päriselt demokraatlik riik kunagi olnud on. Nad kehtestasid eriti ebavõrdse jaotuse, kus tõrjutud ei jäänud ilma mitte üksnes varast, vaid ka elust.

Jaotamine on kokkuleppe asi

Niisiis, igasugune varanduse jaotus ühiskonnas on põhimõtteliselt ühiskondliku kokkuleppe asi. Rangelt võttes pole ükski jaotus looduslik, bioloogiline, kuivõrd inimühiskonnas on kogu bioloogia üle kirjutatud, nii et kuigi me oleme bioloogiast põhjustatud, ei põhjenda see meid. Näiteks väita, et füüsilise või vaimse puudega inimese eest ei pea hoolitsema, kuna looduses ta hukkuks, on ekslik, sest esiteks üksinda looduses tõenäoliselt hukkuks ka täiesti terve inimene, kui ta ei saaks midagi kasutada midagi kultuurist (tööriistu, teadmisi), ning teiseks, sügavamalt: kogu inimkäitumine leiab aset keelelis-kultuurilisel tasandil.

See, et keegi omab täna nii-ja-niipalju varandust, on sätestatud juriidiliste normidega: seadused, lepingud, eeskirjad jne, mille täitmist valvatakse pehmema ja jõhkrama vägivalla vahenditega. Mingi antud jaotuse ümberkorraldamist võib nimetada ümberjaotamiseks, ainult et sellele ei eelne mingit looduslikku jaotust. Ja ajaloolises plaanis (eeskätt enne neoliitilise revolutsiooni toodud mullistusi), kui mingi jaotus on loomulik, siis selline, mis võimaldab inimliku elu igale ühiskonna liikmele.