Indrek Neivelt • 26. märts • 4 min
Jaga lugu:

Pensionikogumine vabatahtlikuks

Indrek Neivelt
Indrek Neivelt  Foto: Veiko Tõkman

Muudame pensioniks raha korjamise vabatahtlikuks. Kui seda ei taheta teha, siis tuleks poliitikutel hakata pensionikogujate huvisid ka aktiivselt kaitsma, kirjutab Tuleva asutaja Indrek Neivelt oma blogis.

Eelmise nädala üks tähtsamaid majandusuudiseid oli USA dollari intresside tõstmine. Föderaalreservi uus juht Jerome Powell juhatas esimest korda intresside koosolekut ja ei üllatanud. Turg ootas intresside tõstmist. See oli juba kuues baasintresside tõstmine pärast viimast suurt kriisi. Euroopa Keskpank oma intressipoliitikat muutnud ei ole, aga surve selleks kasvab juba mõnda aega.

Intresside tõstmine viis minu mõtted meie pensionifondide peale. Teatavasti koosnevad meie kõige konservatiivsemad fondid võlakirjadest. Tõusvate intresside keskkonnas on väga raske praeguses olukorras plussi jääda. Eriti kui arvestada fondide tasusid. Ka statistika näitab, et kõik konservatiivsed fondid on viimasel kolmel aastal olnud miinuses. Õnneks on nendesse fondidesse paigutatud alla kümne protsendi meie pensionikogujate rahadest. Üldse on meie pensionifondid investeerinud umbes kuuskümmend protsenti vahenditest võlakirjadesse või analoogsetesse toodetesse. See on peamiseks põhjuseks, miks meie fondide tootlused on olnud nii madalad.

Võlakirjadesse investeerimist nimetame me konservatiivseks ja aktsiatesse ning kinnisvarasse investeerimist riskantseks. Inglise keeles kasutatakse väljendit fixed income. See ei tähenda riskivaba või konservatiivset investeerimist. See tähendab vaid, et tulu on fikseeritud. Täna on ta fikseeritud nulli lähedal. Ehk fikseeritud on väärtuse kaotus. Meie võtsime sellise varade jaotuse kasutusele siis, kui tegime pensionireformi. Varsti möödub sellest ajast kakskümmend aastat ja vahepeal on väga palju sündmusi juhtunud.

Pensionireformi tegemise ajal oli meil värskelt meeles 1997.a nn Aasia kriis ja 1998.a nn Vene kriis, mis viisid meie börsi vabalangusesse. Selle sajandi alguses oli normaalne aktsiate tootlus Tallinna börsil vähemalt kakskümmend protsenti ja võlakirjade ning hoiustega oli võimalik teenida seitse-kaheksa protsenti. Eesti kroonides, mis teatavasti oli euroga seotud.

Vahepeal oleme läbi elanud kiire tõusu ja suure kukkumise. Seejärel oli kiire taastumine ja riikide võlakriis, millele omakorda järgnes raha pakkumise kiire kasv. Võtsime kasutusele euro. Ja juba mitu aastat on intressid nullis. Keskpanga omad on isegi negatiivsed.

Selles raha suuremahulises juurde trükkimise olukorras on imelik mõelda, et me siiamaani peame kinnisvara omamist riskantsemaks investeeringuks kui võlakirja omamist. Kui kinnisvaral ei ole liiga palju laene peal, siis peaks ta olema ju igal juhul väiksema riskiga kui võlainstrumendid. Ikkagi reaalne vara ja inflatsiooni eest rohkem kaitstud.

Kuhu ma tahan oma aruteluga välja jõuda?

Minu arvates on selline varade jaotus ajale jalgu jäänud. Kuidas saab keegi väita, et võlakirja fond on pikas plaanis konservatiivne, aga aktsiate fond või kinnisvara oma riskantne? Lühiajaliselt on selline jaotus kindlasti õige, aga me korjame ju raha kolmekümneks ja enamaks aastaks. Ja siis peaks näiteks maa ja kinnisvara omamine olema palju madalama riskiga. Ja loomulikult tuleb sisse veel riskide hajutamine erinevate asukohtade ja objektide vahel. Ehk varade paigutuse jaotamine ei käi ainult selle järgi, kas tegemist on võlakirjade või aktsiatega. See on mitmemõõtmeline, kus mängu tuleb ka investeeringu pikkus ja muud näitajad.

Me oleme jäänud kinni sajandi algusesse. Kogu mõtteviis alates varade paigutamisest kuni tasumääradeni on sellest ajast. Hiljem on seaduse tasemel tegeletud väga paljude pisidetailidega. Küsimata, kas meil on vaja üldse sellist fondide jagamist nelja kategooriasse. Tasude ja tootluse proportsioonist rääkimata. Võiks ju küsida, kas näiteks igal fondihalduril võiks olla ainult üks fond ja selle eesmärk on maksimaalse pensioni kogumine. See, kuhu fondihaldur raha paigutaks, oleks tema otsustada. Varade jaotamist varaklasside ja tähtaegade järgi peab ju igal juhul raporteerima ning riskid oleks sellega kaetud.

Üks on selge. Kust nurgast sa meie pensioni kogumist ka ei vaata, on selge, et meie huvisid ei kaitse ei poliitikud ega ka riigiametnikud.

Ma tulen kokkuvõttes tagasi oma varasema ettepaneku juurde. Muudame pensioniks raha korjamise vabatahtlikuks. Kui seda ei taheta teha, siis tuleks poliitikutel hakata pensionikogujate huvisid ka aktiivselt kaitsma. Kui poliitikud on otsustanud pensionikogujate elu reguleerida, siis tuleb selle eest ka vastutada. Ega probleemi eest ennast ära ei peida.

Allikas: Indrek Neivelti blogi

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt