Eesti on kodanikupalgast valgusaastate kaugusel

Demokraatliku riigikorralduse keskmes on küsimuskoht, kuidas ühiskonnas loodud vara õiglaselt ümber jagada. Eesti on vähemalt teoorias valinud solidaarsusel põhineva sotsiaalkaitsesüsteemi, mis eeldab igaühe võrdset panust tööjõumaksude näol ning lubab võrdset ligipääsu tervisekindlustusele ja sotsiaalteenustele.

Ikka ja jälle seatakse Eesti aruteluruumis valitud süsteemi efektiivsus aga küsimuse alla. On tekkinud hirm, et solidaarne mudel on Eestis liiga helde, pakkudes hüvesid ka nendele, kes neid ei vaja või kes saaksid nende eest juurde maksta. Hiljuti jäi silma Jaan Pillesaare väide, et Eestis juba kehtib riigi tasuta teenuste näol kodanikupalk, mis pakub teenuseid ka nendele, kes ei vaja riigi abi. Teenusmajanduse Koda tegi ettepaneku tasuta teenuste asemel luua konkreetne rahalise ümberjagamise süsteem sihtkontodele ja abi pakkuda inimestele, kes seda tegelikult vajavad „ehk neile, kes ei saa tervise või vanuse tõttu tööl käia“. (loe artiklit siin) Samasse retoorikasse langes ka hiljutine Riigireformi manifest.

Sisuliselt on tegu maailmavaatelise aruteluga eelistatud kapitalistliku heaolusüsteemi teemal – kas sotsiaaldemokraatlik ehk kõikidele ligipääsetav ja ühetaoline (nagu Skandinaavia maades); liberaalne ehk peamiselt erakindlustuse kaudu igaühe enda panust eeldav ja vaid nõrgemaid riigi toetav süsteem (anglosaksi riikides kasutusel) või korporatiivne ehk töökohapõhistele kindlustusskeemidele ja kolmanda sektori pakutavatele sotsiaalteenustele tuginev (nt Saksamaa, Prantsusmaa, Belgia). Algava parlamendivalimiste debati valguses on teemapüstitus tänuväärne. Diskussiooni viljakusele võiks kaasa aidata aga Eesti heaolumudeli toimimise kiirrevisjon.

Arenguseire keskuse tööturu tuleviku uurimisprojekti raames tellitud ning Praxise ja Centari tehtav sotsiaalkaitse mudelite analüüsis (lõplik aruanne ilmub sügisel) toob välja kaks alarmeerivat tõsiasja, mille põhjal võib öelda, et Eesti valitud mudeli näol on sõltumata ümberjagamissüsteemist juba praegu ühe kõige „kuluefektiivsema“ ehk odavama süsteemiga arenenud riikide hulgas. 

Esiteks on Eesti sotsiaalkulude tase üks arenenud maailma madalamaid, ükskõik millise nurga alt vaadata. Riiklike sotsiaalkulude määr SKTst on meil 17,4%, ELi keskmine aga 30% (OECD riikide keskmine 21%). Kui liberaalses heaoluühiskonnas kompenseerib madala riiklike sotsiaalkulude määra erasektori panus sotsiaalkulude katmisesse (OECDs keskmiselt 2,6% ning USAs 11,4% SKTst), siis Eestis on ka erasektori panus ligi nullilähedane. Sotsiaalsüsteemi kogukulud OECD riikides on Eestist suhtena SKTsse madalamad vaid Koreas, Tšiilis ja Türgis.

Kuigi Pillesaar kritiseerib, et Eesti riigieelarvest on sotsiaalkulude osakaal kõrge, siis teistega võrreldes on näitaja jällegi pigem madal – meie kulutatud 41,5% riigieelarvest on julgelt alla OECD keskmise (45,2%) ning sotsiaalkulude osakaal riigieelarves on suurem isegi USAs, kus kogukulu täieneb veel erasektori panuse võrra. Eelneva põhjal on vast ilmselge, et ka inimese kohta kulutame võrreldes teiste riikidega vähe – jällegi vaid Läti, Korea, Türgi ja Tšiili saavad hakkama väiksema summaga. 

Teiseks viitab analüüs, et Eesti on ELi riikidest koos Balti riikidega ainuke, kus pea suurimal määral rahastatakse sotsiaalkaitsekulusid sotsiaalkaitse maksetest (79,4%) ja vähem riigi üldistest tuludest (20,6%). Seega seisame silmitsi õhukese eelarvega sotsiaalkaitsesüsteemiga, mida peab üleval töölepingulises töösuhtes olev tööealine rahvastik, kellel on üha rohkem võimalusi oma maksutaset optimeerida (näiteks minimaalne sotsiaalmaks, kuid solidaarne ühetaoline hüve) või sotsiaalkaitsesüsteemis osalemisest üldsegi loobuda.

Ei saa kuidagi olla nõus Teenusmajanduse Koja hirmudega liiga heldest riigist – juba praegu võib näha, et jõukamad valivad tasulise ravi, et pääseda pikas ravijärjekorras ette; pensionärid peavad mõistliku elatustaseme saavutamiseks tuginema oma säästudele, tugivõrgustikule või lisaraha teenima ning ümberjagamismehhanismi kiuste on Eestis kõrge vaesusmäär, suur hulk palgavaesuses elavaid inimesi ning viimane Eesti Inimarengu Aruanne juhtis taas kord tähelepanu Eestis tervena elatud aastate madalale keskmisele, mis 2009.–2016. aastal isegi vähenes. Lisades siia juurde meid ees ootava tulevikuriskide konteksti vananeva ühiskonna, ühiskondliku ebavõrdsuse kasvutrendi, automatiseerimisriski ja globaalsete monopolide tekkega, on kahtluse all ka sotsiaalmaksu kui katteallika jätkusuutlikkus. 

Seega võiks oodata praeguselt valimisdebatilt juba ambitsioonikamat mõttelendu meie sotsiaalkaitse tuleviku ja selle rahastamise alternatiividest, mille fookuses oleks inimene ise. Enne kui saame tulla maailmavaateliste küsimuste juurde tagasi ning arutleda erakindlustuse või jõukamate otseste sotsiaalkulude tõstmise üle, peaksime mõtlema, millised on meie võimalused liivatera jaotamise mängu asemel seda suuremaks kasvatada ning oma inimvarasse vähemalt OECD riikide keskmisel tasemel panustada. 

Võib alustada ka teisest otsast ning küsida endalt, kui palju oleme juba peale maksnud Eesti elanike kadunud tervise ja eluaastate eest leidmata innovaatilistes ideedes, tegemata tootlikes töötundides ja madalamas rahvuslikus koguõnnes. Kui palju oleme veel valmis maksma?