Ka õpetajad ja õed on väga vajalik tööjõud, kelle pärast Eesti konkureerib teiste riikidega ja nende hoidmine siin on sama oluline kui uute töökohtade loomine. Neile töötajatele üüritavad elamispinnad ei ole kindlasti sotsiaalkorterid, sellest on reedeses Äripäevas riiklikest üürimajadest kirjutanud Raul Reino valesti aru saanud.

Kui õpetaja palka tõsta, aga piirkonnas ei ole endiselt eluaset pakkuda, siis see ei ole lahendus. Pakkuda tuleb seda, mis ka tegelikult tööturu probleeme leevendab ja paljudes turutõrgetega piirkondades on selleks just nimelt kvaliteetne eluruum. Ei ole kohane võrrelda Lääne- või Kagu-Eesti tõmbekeskust Ülemiste Cityga. Tallinnas on ettevõtjatel tunduvalt lihtsam areneda kui kaugemal. Seda nii laenuvõimaluste kui ka ühenduste tõttu. Ja just taristu on see, millesse investeerides saab riik ettevõtjatele abiks olla.

Sotsiaalmajade rajamise ja rekonstrueerimise toetamine oli poliitiline kompromiss ja toetab korterelamute korda tegemist piirkondades, kus need on vajalikud inimestele, kes ei ole nii edukad.

Majade korda tegemine ei põhjusta getostumist, seda põhjustab eelkõige sotsiaalne segregatsioon ja elukvaliteedi vähenemine. Sotsiaalset eraldumist põhjustab muu hulgas ka halb elukvaliteet. Majade korda tegemine toob kaasa aga elanike elukvaliteedi paranemise ning seega on üks viis getostumisega võitlemiseks. Tõsi, selleks on oluline valida välja elujõulised piirkonnad, mis on selle toetusmeetme raames kohaliku omavalitsuse üks ülesandeid ja ka vastutus.