6. märts
Jaga lugu:

Valimiskünnis kui arengutõke

Ajast ja arust viieprotsendine valimiskünnis pärsib väikeste erakondade ja nende toetajate ideede jõudmist riigikokku, kirjutab Elurikkuse Erakonna (ERE) juhatuse liige, ettevõtja Lauri Tõnspoeg.

Lauri Tõnspoeg  Foto: Elurikkuse Erakond

Tänavused valimised näitasid, et poliitikas midagi ei muutu. Süsteem on valmis ja valitseb veel kaua. Valimiskünnise alla jäid kõik väiksemad erakonnad ja parlamenti pääsesid vaid vanad ja suured. Küsimus ei ole selles, et eestlased ei oleks tahtnud muutust, vaid seadusesse sokutatud 5protsendises valimiskünnises. See ongi kõige kavalam nipp, kuidas süsteemi võimu kindlustada, sest läbi selle saab teha propagandat, „sellel pole nagunii lootust“ ja „su hääl läheb kaduma“ ning seeläbi tõkestada uute poliitiliste jõudude teket.

Valimistsükli käigus oli täiesti võimalik, et nii Isamaa kui ka sotsid võivad välja kukkuda. Keski ja EKREt see ei ähvardanud, sest neil on lojaalne valijate grupp, kuigi esimese tulemus näitas selgelt, et rahvas polnud Jüri Ratase valitsemisega rahul. Reformi kukkumine opositsiooni oli tema edu alus. Nad ei osanud seal kuidagi alguses käituda, aga põhimõtteliselt ei olnudki muud vaja teha kui vait olla, sest valitsuserakonnad tegid töö ära nende eest.

Korraks lõi nende troon kõikuma, kui Eesti 200 tuli, aga uue erakonna kohta oli neil vähe öelda ja nad suutsid väga lühikese aja jooksul nii mitu korda endale jalga tulistada, et kukkusid lävendi piirile ja sel hetkel said suured juba nende hääled endale.

Väiksemate erakondade valimistulemusi peabki vaatama viie protsendi kontekstis. Rohelised, ERE ja Vabaerakond jäid sarnase ühe pluss protsendi peale, Eesti 200 napilt alla valimiskünnise. Nad kõik oleksid saanud kindlasti rohkem hääli, kui valija oma häält ei oleks kartnud raisata.

Näiteks Artur Talvik sai üheksa korda vähem hääli, kui eelmisel korral Vabaerakonnas kandideerides. Toona oli vabaerakondlaste reiting enne valimisi üle viie protsendi, sestap julgeti anda. Mullu lasid teatud vabakad lahti kuulduse, et Talvik on nende reitingu languses süüdi. Ajakirjandus läks sellega muidugi kohe kaasa, hoomamata, et reiting kukkus peale seda, kui ta vabatahtlikult loobus esimeheks kandideerimast ehk peale tema lahkumist.

Tegelikult kaotasid vabakad sellega kõik, mis neil oli. Andres Herkel sai vaid korraks võimu ja pidi selle uuesti kiiresti loovutama. Kellel on vaja väikest „Isamaa 2“ erakonda, kui isegi „Isamaa 1“ oli suremas?

Kindlasti mõjutas see antikangelase kampaania Talviku tänavust tulemust, aga suurema osa mängis siiski see, et ERE-le ei antud algusest peale mingit lootust. Ükski reiting üle ühe protsendi ei näidanud ja seega jäid järele vaid fännid ja ERE valijad. Esinumber võtab piirkonnas ju ka enamuse partei antud hääled ehk see on omamoodi ringmäng, et kõvad esinumbrid tõstavad erakonna reitingut ja see omakorda esinumbrite saaki.

Elukutseliste enesekaitse

On väga vähe tõenäoline, et uus riigikogu võtaks vastu uue ja parema valimisseaduse, näiteks langetades valimiskünnist ühe protsendini. Miks nad peaks, see on ju nende pensionikindlustus? Soomes näiteks on parlamendis 11 erakonda ja väikseimal ongi üks koht.

Ukse taga ootab veel üheksa parteid. Milleks praegune künnis meile vajalik on? Kas täna oleks midagi hullu lahti, kui neli väiksemat erakonda oleks saanud oma tulemustele vastavalt umbes kaheksa kohta riigikogus? Pigem vastupidi, demokraatiat oleks seal natukenegi rohkem.

Ilma „need ei saa nagunii sisse“-jamata oleks neil rohkemgi kohti.

Koalitsiooni oleks võibolla natuke raskem moodustada, aga ka see oleks hea, sest rohkem tuleks asju laiemas ringis arutada. Enamus mammutparteidest koosnevad ju elukutselistest poliitikutest, kes on sageli eluvõõrad ja kellele oleks kõrvale vaja ka häält reaalsusest. Ka ministeeriumide ametnike seas on meil palju kaadrit, kes otse ülikoolist on sinna läinud, teadmiste ühekülgsus tekitab vigaseid otsuseid.

Ühest küljest võib tõlgendada valimiste tulemusi nii, et rahvas ei tahagi rohkem erakondi riigikokku kui viis. Tahab harjumuspäraseid valikuid teha erinevate purgisuppide vahel, vastlapäeva puhul hernesupi ja mõnel raskemal laupäeva hommikul seljanka.

See ei ole siiski kogupilt, sama meelevaldselt võiks siis öelda, et kui sul on vaid ühe kontserdi piletiks raha, siis sa tahaks, et kõik maailma bändid pandaks kokku viieks pundiks ja siis on hea lihtne valida.

Päris õudne oleks, kui maailmas oleks vaid viis superansamblit, kes esitaksid vaid pähe kulunud, kõige hitimaid lugusid läbi aegade. Ei, see ei ole kindlasti õige tõlgendus valimistulemustele.

Samuti ei saa tõlgendada kuidagi, et roheliselt mõtlevaid inimesi on vaid umbes kolm protsendi kodanikest. Keskkonnateadlikkuse uuringust tuleneb, et neid, kes vähemalt natuke roheliselt mõtlevad, on suisa 86 protsenti. Kõik parteid värvisid oma platvormid rohelise värviga üle, lubasid loodust ja metsa kaitsta, tehes ERE ning Rohelised relvituteks.

Plagiaatorid võtsid üle enamuse ERE teistmoodi platvormist, rääkides nii nutikast kui ka maheriigist, vajadusest haridust reformida ja kogukondade rollist ühiskonnas. Kas nad nüüd midagi teistmoodi teevad? Väga ebatõenäoline. Oleks neil taipu, siis ehk isegi teeks, sest me tuleme ju nelja aasta pärast jälle ja kui selleks ajaks ei ole midagi muutunud, metsi rüüstatakse täiega ikka edasi, rahva arvamusest sõidetakse Rail Balticaga üle, siis järgmiseks korraks olete te meile juba punase vaiba Toompeale lahti rullinud. Meil on nüüd aega jõudu koguda.

Takistusi on veel

Olles Elurikkusega kogu selle kadalipu läbi teinud, et valimisteni jõuda, siis takistusi teel on muidugi palju. Saada kokku 500 liiget on keeruline, aga mitte võimatu. Saada kokku 125 kandidaati koos 62 500 euro kautsjoniga – see osutus lühikese ajavahemiku jooksul väga raskeks.

Esiteks jooksid kõik erakonnad vähegi tuntud nimede järgi, teiseks oli neil midagi pakkuda ja meil mitte midagi ning kolmandaks rahastavad nemad oma kautsjoni riigikassast raha saades, kui uued peavad selle ise kokku kraapima. (Reform sai 1,6 miljonit aastas toetust ja ikka oli pankroti äärel.) Seda täisnimekirja on vaja ainult selleks, et ETV debattidesse saada, see oli nüüd teist korda nii ja kui sa teed uut erakonda, siis seda raha sa ju reklaamiks enam kasutada ei saa. Sul tuleb valida, kas ETV või muud kulud.

Oleks asi vaid mõnes telesaates, siis oleks otsus lihtne, aga selle täisnimekirja mantra on alla neelanud ka kogu ülejäänud meedia, kes siis suhtuvad väiksema nimekirjaga tulijatesse üleolevalt ja teatavad taas, et „nendel pole ju mingit lootust.“ Mis viib jälle kõige raskema takistuseni ehk valmiskünniseni. Võta see viis protsenti ära ja keegi ei räägi enam ühegi partei puhul seda jama. Valija saab teha oma otsuse vastavalt inimestele, tõekspidamistele või erakonnale, kes talle sümpatiseerivad. ERRi nõukogu õnneks vahetub nagunii ja loodetavasti peab meid meeles, sest järgmisel korral läheme hea meelega kohtusse nende vildaka otsuse vastu.

Rotatsioon riigikogus on vajalik, sest ilmselt saab suur osa selle väljaande lugejatest suurepäraselt aru, et meie riik laristab raha mõttetutesse kohtadesse, et bürokraatia ja seadusandlus on juba täiesti käest ära läinud ning sisulisi otsuseid meie riigi edasiseks arenguks ei ole juba ammu tehtud. Värske veri tuulutaks kopitama läinud tube Toompeal ning annaks võimaluse ka riigiaparaati vähendada, sest suurte parteide toiduahelas on hulgaliselt tegelasi, kelledele tuleb leida mugav töö kusagil ministeeriumis või muus riigiasutuses.

Tõestuseks sellele vaadake näiteks kui paljud neist on toetanud oma erakonda rahaliselt, kasvõi liikmemaksu näol. Kes mäletab, siis kui Kaja Kallas sai esinaiseks, oli suur Reformi üritus, kus tehti korjandus liikmete vahel, sest ligi miljon eurot oli puudu. Kokku said nad mälu järgi paar tuhat eurot. Mul on heameel tõdeda, et ERE liikmed on panustanud kümneid kordi rohkem. Minu arust näitab see ilmekalt, et ühed lähevad poliitikasse vaid saama ja teised midagi tegema ning on seeläbi valmis panustama nii aega kui ka raha, nagu ka uue ettevõtte asutamise puhul seda tehakse.

Jaga lugu:
Hetkel kuum