Eesti võiks laenata 10 miljardit eurot

Riigi rahandusele on plaanist restart teha. Riigireformi elluviimise kokkuleppe valguses on ajastus ideaalne, käivitamaks laenuraha abil investeerimisprogramm. Eesti on madalaima laenukoormusega riik Euroopa Liidus, mistõttu on meie positsioon laenu võtmiseks soodne. Kolme miljardi euro suurune laen suurendaks meie laenukoormust praeguselt 8 protsendilt veidi enam kui 20 protsendile SKPst. Siiski jääksime endiselt Luksemburgi ette liidriks ja madalaima laenukoormusega riigiks Euroopa Liidus. Kuue miljardi euro suurune laen tähendaks laenukoormust suurusjärgus 35 protsenti ja esiviisiku piiril konkureerimist Taaniga. Endiselt tugev tulemus, mis teistele eeskujuks. 10 miljardit kukutaks meid esikümne piirile. Ometigi oleks selle summaga meie 50protsendine laenukoormus oluliselt parem kui Euroopa Liidu 82protsendine keskmine. Samas tuleks Eesti majandusse 10 miljardit.

Tõsi, miljarditesse ulatuv laen on suur pikaajaline finantskohustus riigile ja on mõistetav, et esmapilgul tundub see meie konservatiivse rahapoliitika järsk lõdvendamine. Nii mõnigi ütleks selle peale: „Kurb on vaadata, kuidas oma kätega ehitatud riigi rahandus silme all põhja lastakse.“ Tegelikult ei teeks see meie riigi rahandust niivõrd olulisel määral kaootilisemaks, kui esmapilgul tunduda võib. Oleme aastaid püüdnud olla madalaima laenukoormusega Euroopa Liidu riikide seas ning see on ka õnnestunud. Meid on selle eest korduvalt kiidetud ja võime isegi uhkust tunda.

Oma rolli mängib selles meie hirm laenu võtmise ees, mis on tekkinud kriisidega teistes euroala riikides. Sellest hirmust on vaja üle saada. Eesti riik on tark ja oskab oma rahaga ümber käia. Miljarditesse ulatuv investeerimisprogramm oleks kindlasti üks põnev väljakutse riigi rahandusele, kuid annaks olulise tõuke Eesti majanduse ja heaolu kasvule. Samas saaksime oma Euroopa sõprade silmis jääda endiselt eeskujulikuks.

Mida saaks nende miljardite eest Eestis ära teha? Ei hakka küll kohe kolme, kuue või kümne miljardi suurust eelarvet looma, kuid rahastust vajavatest valdkondadest puudust pole. Loomulikult tuleb esmalt välja tuua hariduse ja teaduse valdkonnad, mis lausa karjuvad lisaraha järele. Eriti teadus on sedavõrd kriitilises seisus, et kohese finantseeringuta kaotame selles valdkonnas igasuguse konkurentsivõime lähiaastatel. Sotsiaalvaldkonda võib alati vahendeid juurde anda. Ravijärjekordade lühendamine ja perede toetamine on endiselt päevakorras, kuigi samme paremuse poole nende teemade puhul on juba astutud.

Üle ega ümber ei saa riigikaitsest. Taas midagi, millega oleme eeskujuks oma liitlastele. Samas on meil endiselt puuduvaid kaitsevõimekusi, sealhulgas õhu- ja rannikukaitse. Oma osa peab endale saama ka taristu. Valimiste eel on esile kerkinud soov ehitada Eesti põhimaanteed neljarajaliseks. See unelm leiaks investeerimisprogrammis kindlasti oma koha. Ilma ei jääks kindlasti Rail Baltic, mis ootab ka valmimist. Need vaid mõned näited potentsiaalsetest investeerimisobjektidest.

Ülaltoodu paistab kõik väga ilus, kuid rahanduse vaatevinklist kõlab see jällegi pöördvõrdeliselt ehk suure laenukaosena. Eks see on veidi mõlemat, kuid samas mitte kumbagi. Eestis on palju kohe tähelepanu vajavaid valdkondi, et tagada siinsete inimeste heaolu ja elukvaliteedi paranemine. Teisalt oleme alati osanud rahaga ümber käia ja riigi rahakoti korras hoida. Miks arvata, et suurema laenukoormusega me seda ei suudaks? Kindlasti saaksime sama hästi hakkama kui täna. Laenukoormuse kasv ei tähendaks silmpilkset hüpet 8 protsendilt 20 või 35 protsendile. Kasv toimuks aeglaselt, kuniks me seatud eesmärgid täidetud saame. Seejärel saame hakata laenukoormust taas vähendama, kui see peaks vajalik olema.

Lisaks anname investeeringutega tõuke Eesti majanduse kasvuks. See jällegi vähendab laenu suurust SKP suhtes, mis mõjub laenukoormusele positiivselt. Miljarditesse ulatuva laenu pärast ei ole vaja hirmu tunda. Meie tasemel oskusteave rahanduses võimaldab meie riigi rahakoti korras hoida ka teistsugustes tingimustes.

Oleme pikalt suhtunud laenudesse skeptiliselt, sest võlg on ju võõra oma. Loomulikult ei tasu laenamisega pead kaotada – mäletame ju väga hästi, mis juhtus hiljuti Kreekaga. Samas on Eesti laenudest hoidumine muutunud targast rahapoliitikast kasutamata jäetud võimaluseks. Sihtotstarbeliselt laenata ja investeerida on oluliselt mõistlikum kui käed rüpes istudes madala laenukoormuse üle uhke olla.

Skandinaavia riikides on laenukoormus suurusjärgus 35 kuni 60 protsenti, kuid ometigi saavad nad suurepäraselt hakkama. OECD on aastaid soovitanud meil investeeringute jaoks julgemalt laenu võtta. Seni ei ole seda julgust kuskil näha olnud. Värskelt allkirjastatud parteide ühismemorandum riigireformi elluviimiseks on hea näide sellest, et koos on võimalik Eesti asja ajada – vaja on ainult poliitilist tahet. Investeeringute ja laenuga seotud tegevusi hoolikalt planeerides pole mingi probleem suurema laenukoormusega riigi rahakotti korras hoida. Küsimus on vaid selles, kas oleme enda heaolu parandamise nimel valmis loovutama klassi parima tiitli.