Mida ootan uuelt valitsuselt

Viie erakonna valimisprogrammides paistab valitsevat üksmeel vajaduses ehitada peamised riigimaanteed kolme- või neljarajaliseks. Loodan peagi näha ka julgeid samme ja poliitilist tahet selle elluviimisel.

Mahukate taristuinvesteeringute tegemine jooksvatest eelarvevahenditest on mõistagi komplitseeritud. Eesti riigivõlg on euroala madalaim. Meist pingereas järgmisel riigil on võlakoormus suhtena SKPsse mitu korda suurem meie omast. Eelarvepoliitiliselt oleme elanud ausas vales, et laenuraha kasutamine on a priori halb. Selles on tõetera riigieelarve jooksvate kulutuste katmise puhul, investeerimisel aga kindlasti mitte. Väljaminekute finantseerimiseks kateallikate leidmise rusikareegel on finantseerida jooksvaid kulusid jooksvate tuludega ja pikaajalisi investeeringuid pikaajalise kohustusega.

Kodumajapidamises peetakse ju eluasemelaenu ja ettevõtluses investeerimislaenu igati mõistlikuks. Riigi eelarvepoliitika on olemuselt samasugune. Riigilgi peab jätkuma julgust astuda heaperemehelikke samme. Tänase ülisoodsa intressitaseme juures on mõistlik suurendada riigivõlga ja ehitada kas või Tallinna–Tartu maantee neljarajaliseks.

Kui tõstatasin selle teema eelmisel kevadel, jäi kõlama vastuväide, et laenuraha tuleb kasutada kriisiolukorras. Olen teist meelt. Majanduskriisi mõjul tõusevad intressimäärad, muutes laenamise ebamõistlikult kalliks. Riikliku ehitustellimuse suurendamise negatiivse mõjuna on välja toodud ka palgasurve suurenemist ehitussektoris. Siin tuleb märgata ka positiivset poolt: kõrgemad palgad võiksid muuta Eesti taas atraktiivseks Põhjamaadesse siirdunud Eesti töötajatele.

Töökäte olemasolu tagamine majanduskeskkonna elujõulisuse ja riigi maksutulu soodustamiseks on ühiskonnale märksa keerukam väljakutse. Ja mitmetahulisem, kuna mõju peab olema pikaajaline ning tagama muu hulgas sotsiaalsüsteemi toimimise.

Praegu on Eestis ühe pensionäri kohta kaks tööealist elanikku. Aastaks 2050 on suhtarv kahanenud 1,3-le (või 1,7-le, kuid see eeldab pensioniea tõstmist). Töötajate/pensionäride proportsiooni muutus toob kaasa riigieelarvest pensionite maksmiseks kuluva osa proportsionaalse suurenemise. Teisisõnu: pensionite suhtelise vähenemise, kui me ei soovi tõsta tööjõumakse.

Seadusandja soositud lähenemine kohustada inimesi paigutama 6 protsenti palgast pensionifondi tuleviku pensioniprobleemi ei lahenda. Seda kinnitavad meie pensionifondide madal tootlus heal ajal ning suur langus majanduskriisi perioodil. Raha kogumine pensionifondi sellistes tingimustes on võrreldav langeva tuluprognoosiga ettevõttega, kes käibe suurendamise asemel hakkab raha mustadeks päevadeks kõrvale panema. Kulude kärpimisega ei saa tulude langemist aga lõputult korvata.

Ühiskond peab suutma ühiskonnana toime tulla enne ja pärast valimisi, enne ja pärast majanduskriise ning ka aastakümneid hiljem. Teine pensionisammas siin kaasa ei aita ja targem on sellest loobuda. Vaidlused, mis täpselt on Rootsis fondipensioni mitmekordselt madalamate haldustasude ja kõrgemate tootluste põhjuseks, ei aita meid siin Eestis turvalisema finantstuleviku poole. Kaotame teise pensionisamba või kui selline pööre tundub liiga järsk, siis muudame selle vähemalt vabatahtlikuks. (Kuigi kolmas pensionisammas on meil vabatahtlikuna juba olemas.)

Keelelis-kultuurilises plaanis on Eesti Põhjamaa. Ühiskonna poolt üksikisikule pakutavate võimaluste poolest on meil Skandinaavia maade tasemeni veel pikk tee. Ühe osa neist võimalustest moodustavad ka finantskeskkond ja -teenused. Rootsi finantsteenuste tarbija ei ole Eesti omast paremas olukorras mitte ainult eelmises lõigus käsitletud investeerimistoodete, vaid ka laenutoodete poolest. Harva teadvustatakse, et Rootsi tarbijad mitte ainult ei teeni suuremat tootlust investeerimistoodetelt – nad maksavad ka märksa soodsamaid intresse oma laenudelt.

Põhjus, miks laenamine on Eestis kallim, ei peitu üksnes turu väiksuses. Suur mõju on siin ka laenukeskkonna regulatsioonidel. Konkurentsiolukorra paranemisele, mis on hinna langemise põhitingimus, leidub Eesti seadusandluses kaks suuremat takistust.

Esmalt pärsib intressitasemete langemist ühtse krediidiregistri puudumine. Iga toote ja teenuse hinda, sh laenuintressi, mõjutab konkureerivate pakkumiste olemasolu. Pakkumise tegemiseks peab krediidiasutus hindama laenusoovija maksevõimet, mille analüüsimiseks vajalikud andmed on kõige lihtsamini kättesaadavad kliendi kodupangale. Väljastpoolt kodupanka soodsama laenupakkumise saamine on raskendatud. Krediidivõimekuse analüüsiks vajalikud lähteandmed on konkurentidele halvemini kättesaadavad, väiksema usaldusväärsusega ja nende hankimine on aeganõudvam. Tulemuseks on väike konkurents pankade vahel ja kõrgemad intressimäärad kliendile.

Rootsi näitel aitab laenuteenuse kättesaadavusele ja odavusele kaasa positiivne krediidiregister. Olukorras, kus laenuandjatel on võrdne ligipääs kliendi maksevõime hindamiseks vajalikele lähteandmetele, saab klient suurema tõenäosusega soodsama laenupakkumise. Rootsi kogemus kinnitab intressimäärade langemist. Paranevad nii teenuse hind, kvaliteet, kättesaadavus kui ka kiirus.

Eesti seadused ühtse krediidiregistri sisseseadmist ei võimalda. Lisaks laenusaajatele, kes võidavad madalamast intressimäärast, aitaks register kaasa ka pangandussektori stabiilsuse hoidmisele. Hoiustajate kaitse on pangandusvaldkonnas hügieenitegur. Paremad võimalused laenukliendi maksevõime kontrollimiseks aitavad sellele kaasa.

Teine ja käegakatsutavam samm laenuvõtjate positsiooni parandamiseks seisneb hiljuti kehtestatud reklaamipiirangute lõdvendamises. Pankadele ja teistele laenuandjatele tuleb taastada võimalus oma tooteid, intressitasemeid ja võimalikke konkurentsieeliseid taas tutvustada. Mida parem on info kättesaadavus turul pakutavate teenuste kohta, seda suurem on tõenäosus, et klient leiab endale sobivaima ja soodsama teenuse. Kui seadusandja loob vastava keskkonna, võiksid tarbimislaenu ja eluasemelaenu intressid olla Eesti inimesele peagi sama soodsad kui need on Soomes või Rootsis.