Valuutasõjas surma ei saa

Üleüldise kriisi taustal ilmselt polegi võimalik tekitada olukorda, kus nõudlus frangi järele jääks pakkumisele alla. Sestap võib SNB interventsiooni luhtumist pidada igati ootuspäraseks.

Järgmisena sekkus turule Jaapani keskpank (BOJ), mis tegi seda taas kord teiste turuosaliste suhtes väga viisakalt. Nimelt hakkasid jaapanlased oma sekkumise kavatsusest juba paar päeva varem avalikult kõnelema ning enne 4. augusti Aasia kauplemissessiooni oli suhteliselt tõenäoline, et asi toimub just nüüd.

Kes olukorda jälgis, teenis riskivabalt kena kopika, kui jeen nõrgenes mõne tunniga dollari suhtes 4 ja euro suhtes 3 protsenti. Nädala lõpuks oli saavutatust tagasi antud umbes pool.

On selge, et ka BOJ sammude mõju saab praeguses olukorras olla vaid lühiajaline ning turu meelevalda jäetuna kipub jeen ikka vaid tugevnema.

Kolmanda interventsioonina võime käsitada Euroopa Keskpanga (ECB) otsust asuda ostma hädasolevate eurotsooni riikide võlakirju. Kui neljapäeval toimunud pressikonverentsil ECB president Jean-Claude Trichet veel kategooriliselt keeldus vastamast küsimusele, miks ei ole ECB asunud ostma Itaalia võlakirju, siis tegelikult oli ECB juba otsustanud seda teha ja mõnedel andmetel sellega ka tegelikult alustanud.

Tasub tähele panna, et turg sisuliselt ignoreeris ECB tulekut võlakirjade järelturule ning Itaalia ja Hispaania võlakirjade intressid ei langenud ka seepeale alla kriitilist 6 protsendi piiri.

Vahekokkuvõttena võib teha päris mitu olulist järeldust:

1. Vaba ja isereguleeruvat turgu näeme üha vähem. Suur Vend jälgib mängu väga teraselt ja võib iga hetk kaardid segi lüüa.