Läti kokkuhoiupoliitika tulemusi ei tasu võrrelda Islandiga

Näiteks Nobeli preemia laureaat Paul Krugman väidab, et asjaolu, et Läti SKT jääb praegu enam kui 10% alla kriisieelset tippu, näitab, et kokkuhoiust ja palgakärbetest polnud seal mingit kasu; samas kui Islandi majandusel läheb ilma eriliste kokkuhoiumeetmeteta ka nüüd, tänu oma valuuta devalveerimisele Lätist ikka palju paremini.

Tegelikult olid nende kahe riigi majanduses algtingimused niivõrd erinevad, et selline võrdlus ei ole lihtsalt kohane ja ei näita suurt midagi. Lätis, nagu ka Eestis ja Leedus, oli ülisuur jooksevkonto defitsiit juba kriisi alates. Baltimaade kriisieelne SKT tase lihtsalt ei olnud jätkusuutlik, sest üle 20% sellest sai tekkida ainult tänu kapitali sissevoolule, suurele tarbimisele ja ehitusbuumile. Ei ole üldse üllatav, et Lätis on nüüdseks 10% väiksem kriisieelsest tipust, sest ükski riik ei saa igavesti jätkata jooksevkonto 25% defitsiidis.

Euroopa Komisjoni hinnangul oli buumiaegne SKT ligi 14% suurem Läti oma tegelikule sisepotentsiaalile vastavast SKTst, langes seejärel 10% allapoole „omapotentsiaali”, kuid majanduse taastumine oli niisama kiire ja nüüd on Läti SKT tagasi ligikaudu omapotentsiaali tasemel, jäädes loomulikult veel alla buumiaegsest tipptasemest.

Kas Islandi majanduspoliitika on sobiv võrdlus ja õige näide Lätile vastupidistest tulemustest? Erinevalt Lätist, devalveeriti seal järsult oma valuuta, islandi kroon. Ekspordile aitas see ka mõnevõrra kaasa, kuid Islandi põhilised ekspordiartiklid on loodusvarad (kala, alumiinium), mille järele (erinevalt Läti ekspordiartiklitest) püsis kõrge nõudlus maailmaturul ka pärast 2008. aasta kriisi.

Islandi heade majandustulemuste taga ei olnud sugugi devalveerimine, nagu väidab nobelist Paul Krugman, vaid võiks isegi öelda, et pigem hoopis globaalne soojenemine – heeringas sai Islandi poole ujuda. Ei saa väita, et kokkuhoiumeetmete vältimisest on saareriigis siiani suuremat kasu olnud, sest riigivõla suhe SKTsse on Islandis 100%, aga Lätis ainult 42%.