Ivo Rull • 20 märts 2013

Rull näeb Männiku idees riske ja õppetundi  

Jaan Männiku initsiatiiv luua uus parempoolset maailmavaadet esindav erakond on ootuspärane, kirjutab suhtekorraldusfirma Rull & Rumm juhataja Ivo Rull. Kuna erinevate küsitluste andmetel puudub täna Eestis 30–40% võimalikest valijatest erakondlik eelistus, on ruumi uutele tulijatele piisavalt.

Poliitikamaastiku paremtiival tegutsevad hetkel võimuliidus Reformierakond ja IRL. Viimasest välja kasvav Vaba Isamaaline Kodanik (VIK) püüdleb samuti erakonna moodustamise suunas. Pigem parempoolset majanduspoliitikat toetavad  möödunud valimistel riigikogust välja jäänud rohelised ning lagunenud Rahvaliidust koorunud Konservatiivne Rahvaerakond. Pea kõikidel valimistel 3–4 % häältest kogunud Kristlikud Demokraadid on küll juriidiliselt pankrotis, aga välistatud pole nendegi uues vormis taastulek ning tõenäoliselt jällegi valdavalt parempoolsete seisukohtadega. Umbes 0,5 % hääletest kogus viimastel riigikogu valimistel parempoolne Eesti Iseseisvuspartei. 

Ilmselgelt läheb eelolevatel aastatel paremal tiival nii võimekate poliitikute kui neile antavate häälte pärast tihedaks rebimiseks. Mis võiks parempoolse poliitika ülepakkumisega kaasneda?

Täna kehtiva seaduse kohaselt tuleb erakonnal parlamenti pääsemiseks koguda vähemalt  5% valimistel osalenud kodanike häältest. Kõige kurvem oleks stsenaarium, kus nii VIK, Männiku partei, rohelised, rahvuslikud konservatiivid kui kristlased jääksid järgmistel parlamendivalimistel kõik napilt alla valimiskünnise. Hoolimata d'Hondt´i jagaja tasakaalustavast mõjust võiks nii riigikogus esindamata jääda 15 - 20 % (pigem) parempoolselt mõtlevate kodanike häältest. See garanteeriks võimu vasakpoolsele valitsusele.

Teoreetiliselt pole välistatud vastupidine, ülioptimistlik stsenaarium – kõik paremerakonnad pääsevad parlamenti ning moodustavad seal laiapõhjalise koalitsiooni. Ent Eesti viimase paarikümne aasta kogemust arvestades pole meil ühtedel valimistel parlamenti jõudnud rohkem kui kaheksa erinevat poliitilist jõudu. Viimase kümnendi valimised näitavad hoopiski klassikalist turujõudude toimet  – suured muutuvad suuremateks ning väikeerakonnad marginaliseeruvad.

Ootan  mitte parempoolsete jõudude killustumist, vaid liitumisi. 1992. aastal suutsid neli parempoolset pisiparteid moodustada ühise valimisbloki, mis oli paljuski Isamaa võimuletõusu eeldus. Nii vanadest olijatest kui uutest tulijates parempoolsetetel poliitikutel tasub seda õppetundi tõsiselt võtta.

Hetkel kuum