Dividendimiljonärid, aidake vaesust kannatavaid lapsi

Kas või üks nälga kannatav laps on jaoks liiga palju. Teise maailmasõja ajal päästis Oskar Schindler Hitleri Saksamaal koonduslaagrist 7000 juuti, makstes natsidele altkäemaksu. Steven Spielberg on teinud sellest üliemotsionaalse linateose. Kui sõja ajal leidus suurtööstur, kellel jätkus empaatiavõimet olukorra painutamiseks kas või millimeetri võrra, siis kuidas ei suuda me nüüd, ligi 70 aastat hiljem oma ühiskonnas hakkama saada nii, et lapsed oleks toidetud?

Liitsin kokku Äripäeva 2012 dividendimiljonäride topi esimese 22 summad ja sain suurusjärgu 45 miljonit eurot. Kui nüüd jagada see 45 miljonit eurot sügavas vaesuses elava 22 200 lapsega, siis saan umbes 2000 eurot lapse kohta. Kui ma sulen silmad kinni ja mõtlen tõeliste väärtuste peale elus, siis kindlasti ei ole välja makstud dividendid see raha, millega esmajoones äri laiendatakse või luuakse juurde töökohti. Kindlasti väärivad inimesed, kes palju pingutavad ja suurt vastutuskoormat kannavad, preemiat ja tunnustamist. Aga kindlasti väärivad ka need 22 200 Eesti last seda, et nad saaksid õhtul täis kõhuga magama minna.Pole mõtet rääkida poliitikast, pigem unistan. Et kui oleks nii, et Eesti edukad ärimehed paneksid järgmine aasta poole oma dividenditulust Toidupanga arvele, siis saaks kõik need 22 200 last terve 2014. aasta jooksul nautida täis kõhu tunnet.

Te muigate ja ütlete, et naiivsus ei lahenda ühtegi probleemi. Tihti on aga esimene veerema hakkav kivi see, mis laviini valla päästab. Kui 2008. aastal “Teeme ära” raames Eestimaa puhtaks koristati, oli palju skeptikuid, kes ütlesid, et see ei muuda midagi. Aga ettevõtmine kandis vilja ja praeguseks on enda järel koristamine järjest tavalisemaks muutumas. Mõelgem, kuidas näha oma elu ja Eestit rohkem kui ühte tervikut, mitte kui sprindivõistlust, kus loeb ainult kuldmedal. Mõelgem, mis tunne oleks minna õhtul magama, teades, et täna õhtul ei ole Eestis mitte ühtegi last, kes peaks tühja kõhtu kannatama.