Aitame Kreekat, aga hindame ikka oma võimeid

Peaminister Andrus Ansip ütles 13. septembril Reutersile, et Eesti on valmis toetama raskustes Kreekat kolmanda abipaketiga ja samuti teisi raskustes eurotsooni riike. See tekitas vastakaid tundeid. Eurotsooni kuuludes on Eestil kohustus aidata klubisse kuuluvaid raskustes riike meie võimaluste piires. Eurotsoonile on oluline usaldusväärne teave, millal muutub Kreeka kas või teoreetiliselt isemajandavaks, st saavutab eelarve tasakaalu.

Eesti ettevõtluse jaoks on usaldusväärne ja stabiilne euro ülioluline. Eurotsooni raskustes  riike abistades toetame ka Eesti ettevõtete jätkusuutlikku arengut. Siin Euroopa servas ei tea iial, millal võime ise teiste eurotsooni riikide abi vajada. Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi ülekantavad summad peaksid Eestil reaalselt olemas olema, sest sobimatu oleks selleks ise laenu võtta.

Mulle meenuvad vestlused Kreeka eksportiva tööstuse juhtidega 2011. aastal. Nende tööstustel oli piisavalt tellimusi, kuid viimased aastad olid ränkrasked, kuna riik ei tagastanud ettevõtetele käibemaksu tähtajaks. Veelgi hullem oli see, et riik ei suutnud anda ettevõtetele prognoosi, millal võiks käibemaks ettevõtete arvetele laekuda. Kreeka maksuamet teatas ettevõtetele lihtsalt, et riigil raha ei ole ja keegi ei tea, millal olukord paraneb. See põhjustas omakorda ettevõtete omavahelisi maksehäireid, tooraine puudust ja tellimuste mittetähtaegset täitmist. Kujutan ette, milliseid  raskusi, võib-olla pöördumatuid, põhjustaks analoogne olukord Eesti ettevõtetele, kui maksuamet ei tagastaks pool aastat käibemaksu.

Kuid teiste riikide toetamise otsustamisele peaks eelnema ka meie oma väikese riigi rahalise võimekuse hinnang järgmise viie aasta kohta. Kas suudame hoida riigieelarve tasakaalus ning koguda piisavalt reserve? Milline on kogumõju Eesti valitsussektori võlakoormusele? Kuidas ja mille arvel katame kõige suuremad kulude kasvud järgmistel aastatel (pensionid, ravikindlustus jne.)?

Euroopa Liidus ja eurotsoonis on Eesti eeskujuliku pailapse staatuses, kuid siseriiklikult pole me kõige valusamatele küsimustele vastuseid otsinud või on valitsejad neid ebamugavaid küsimusi edasi lükanud.

Mis saab alates aastast 2017, mil saabub maksumaksjate osakaalu kriitiline piir ülalpeetavate suhtes ja Eesti elatustase tõuseb sellele piirile, mis võtab meilt eurotoetused? On suur küsimärk, kuidas me riigina edasi hakkama saame. Mis on see, mis veab lähitulevikus Eesti majandust ja kust hakkab laekuma maksutulu, mis kataks seni eurotoetuste kaudu tehtavad investeeringud ja ka tulevased  võimalikud eraldised Euroopa Finantsstabiilsuse  Fondi?