Meikar: Ukrainal on kriisist abi

Umbes veerand Ukraina ekspordist läks Venemaale, kuid suur osa kaubatarneid on praeguseks peatatud. Samuti on alustatud Ukraina riigile või Kiievi uuele võimule lähedalseisvatele isikutele kuuluvate tehaste, kaevanduste ja äride vägivaldset ülevõtmist ja seda mitte ainult Krimmis.

Venemaa presidendi soov on kontrollida kogu Ukrainat, kuid selleks ei pea ta tingimata tankidega üle Dnepri jõe Kiievi kesklinna põrutama. Kreml võib loota, et Ukraina majanduslik kollaps ja oskuslikud sabotaažioperatsioonid oblastites võivad praeguse võimu asendada venesõbralikumaga.

Nii annabki Ukraina nõrk keskvõim ja habras stabiilsus Venemaa jaoks plusspunkte nii plaanile sõjalist interventsiooni jätkata kui ka sellest hoidumise kavale. Mõistagi oleks Kremlile kasulikum naaberriik oma vasalliks muuta ilma suure verevalamiseta. Seda enam, et sõjaline operatsioon Ukraina sisemaal ei saaks olema kaugeltki nii ladus kui Krimmis.

Rahvas, kes on suutnud neli kuud kaitsta revolutsiooni keskust Kiievi Iseseisvusväljakul ja kukutada endise presidendi Viktor Janukovõtši, ei murdu lihtsalt ka võõrvägede tankiroomikute ees. Isegi Ida-Ukraina tööstuslinnades pole Kremlil kaugeltki sellist toetust nagu Sevastoopolis. Samuti pole Ukraina sisemaal Vene sõjaväebaase.

Hiljutine revolutsioon ei olnud Venemaa vastane. Selle käigus võitlesid üksteise kõrval ukraina ja vene päritolu inimesed kõikidest riigi piirkondadest eesmärgiga kukutada korrumpeerunud maffiavõim. Muidugi võtsid sellest aktiivselt osa ka ukraina radikaalsed rahvuslased, kuid pigem on nende rolli ülehinnatud (sageli just vene propagandakanalite edukate infooperatsioonide abil).

Viimasel neljal kuul ligi kuus nädalat Ukrainas viibides nägin seal valdavalt viha Putini režiimi, aga mitte venelaste vastu. Ka mõne päeva eest peetud vestlustel sain kinnitust, et pigem on (vähemalt haritud) ukrainlastel venelastest lihtsalt kahju. Nad tunnevad uhkust, et nemad suutsid võita revolutsiooni, aga slaavlastest vennad peavad Kremli dirigendikepi järgi ikka veel ühel viisil Putinile kiidulaulu laulma.

Revolutsiooni teravik oli suunatud Ukraina poliitilise süsteemi ja valitseva korrumpeerunud režiimi vastu ning on seda suuresti ka jätkuvalt. Erinevalt 2004. aasta oranžist revolutsioonist ei ole rahvas valmis uut võimu pimesi usaldama ja nõuab sisulist muutust. See, et Ukraina peaminister Arseni Jatsenjuk sõidab Euroopasse kohtumistele regulaarliini lennuki tavaklassis, on küll hea näide populismist, kuid iseloomustab kenasti, kui terava luubi all uue valitsuse tegevus on.

Rahva usaldamatus, Venemaa jõhker surve ja riiki ähvardav pankrot sunnivad Kiievi võime tegema samme, mida oleks pidanud alustama 23 aastat tagasi. Nii otsitakse tõsiselt võimalusi tagada energiasõltumatus ja -säästlikkus, püütakse puhastada riigiaparaati korruptsioonitondist ning siduda majandust Euroopa turuga.

Kreml võis küll annekteerida Krimmi, kuid lükata seeläbi endast lahti Ukraina. Seda muidugi juhul, kui uus võim Kiievis suudab riiki sisuliselt reformida ning inimesed on nõus parema tuleviku nimel veel aastaid püksirihma koomale tõmbama. Kui Ukrainast saab ühel päeval edukas, demokraatlik ja avatud riik, võib see rahvusvahelisele õigusele apelleerides ja sealse elanikkonna toetust arvestades saada tagasi ka Venemaa okupeeritud Krimmi.

Muidugi on see optimistlik lähenemine, millele võib Venemaa sissetung Ukraina sisemaale juba täna kriipsu peale tõmmata. Sõjalise konflikti eskaleerumise oht, riigi uksele koputav pankrot ja Krimmi de facto kaotamine on kallis hind. Kuid Ukraina vajaski tugevat raputust, et kõik lõpuks mõistaksid, et vanaviisi edasiminek tähendab igavest rippumist Kremli lõa otsas, majandusseisakut ja õigusriigi puudumist. Küsimus on selles, kas suudetakse kriisi loodud olukorda enda kasuks pöörata.