Piirkondlikud maksuerisused on ajast ja arust

Regionaalse tulumaksuvabastuse regulatsioon rakendati Eestis aastal 1997. aastal ja see kehtis kuni 2000. aastani.

Aastal 2000 hakkas kehtima uus tulumaksuseadus, mille eesmärk oli vabastada äriühingu jaotamata kasum tulumaksust. Äriühingud hakkasid tulumaksu maksma jaotatud kasumilt, põhiliselt dividendidelt. Seoses sellega kaotasid kehtivuse ka regionaalsete maksuerisuste sätted. Praegune regulatsioon soodustab investeeringuid äriühingu raamides, välisinvesteeringuid ja uute töökohtade tekkimist üle kogu riigi.

Varem kehtinud regionaalsete maksuerisuste regulatsioon ei tähendanud seda, et äärealadel oleks kehtinud üldisest 26%  maksumäärast madalam maksumäär. Erisus tekkis sellest, et maksuseadus lubas valitsuse määratud piirkonnas tegutsevatel ettevõtetel ehitiste ja sisseseade soetusmaksumuse tulust maha arvata täies ulatuses. Reeglina oli see kulu lubatud maha arvata amortisatsioonieraldiste kaudu pikema perioodi jooksul. Sellega vähenes tulumaksukohustus. Erisust rakendati üle Eesti, v. a Tallinn ja seda ümbritsevad rikkamad vallad.

Hiljem seadust täiendati ja lubati ühekorraga maha arvata ka põllumajandusmasinate ja nende parendamiseks tehtud kulud. Regionaalse maksuvabastuse eesmärk oli regionaalse majandusarengu toetamine.

Jääb arusaamatuks, milliseid erisusi tänased regionaalsete maksuerisuste propageerijad näha soovivad. Praeguse süsteemi sees, kus maksustamise objektiks on jaotatud kasum, ei ole vana regulatsiooni rakendada võimalik.

Vana süsteemi kaotamisest on möödunud peaaegu viisteist aastat ja selle aja jooksul on majandused ja ka teiste riikide tulumaksusüsteemid läbi teinud suure arengu.

Mis on maksustamisobjekt, kuidas see arvutatakse, kuidas hakata maksustama dividende?

Kui mõeldakse käibemaksuerisusi, siis tuleb arvestada, et käibemaks on ELi maks.

Jäävad veel tööjõumaksud. Kas erisuste propageerijad soovivad mittesoodustatud piirkondades sotsiaalmaksu tõsta?

Autor: Vilja Kiisler, Aivar Sõerd