Külviku sõnul polnud neil kui alustaval ettevõttel käiberaha, millega metsamaterjali eest maksta. „Meie konkurendid, Skandinaavia suured metsanduskontsernid said kasutada piiramatult käiberaha, meie olime nendega võrreldamatus olukorras. Et konkurentsis ellu jääda, oli ainus võimalus ise sularahakullerit mängida.“
Nii sõeluski Külvik igal nädalal Tallinna ja Tartu vahet. Ta võttis Tallinnas pangast sularaha välja ja Tartusse tagasi jõudes leppis kolleegidest haruosakondade juhtidega kokku, kus ta kellegagi kohtub ja vajaliku portsu rahatähti üle annab.
„Üritasime üldjuhul kontorites sularahaga mitte arveldada,“ räägib Külvik. „See oli ohutuse huvides, sest vastasel juhul oleksime võinud vabalt sattuda elavaks sihtmärgiks. Me suutsime jääda katusepakkujate huviorbiidist välja. “
Lemeksi haruosakondade juhid sõitsid, kes Valgasse, kes Põlvasse, kes Jõgevale, viisid Külvikult saadud sularaha Hoiupanga kohalikku filiaali ja kandsid raha oma juhitava osakonna arvele. Nüüd võisid nad kontoris rahuliku südamega kirjutada metsamaterjali müüjale tšeki, millega too läks Hoiupanka ja sai raha kätte.
Lemeksi peamised kliendid olid tollal metsamaterjali müüvad talupidajad. Armutus konkurentsis oli eelis sellel kokkuostjal, kes kauba eest teistest kiiremini maksta suutis.
Äripäevas 29.11.2013 ilmunud artikli põhjal.
Autor: Väinu Rozental