Veiko Liis - multitalentne tootedisainer

Jovvuti idee seisneb jätkusuutlikus mööblis, mis kestab kaua ja on piisavalt tugev – see on kokku pandud lihtsatest materjalidest nii, et igaüks saab seda viimistleda ja värvida nagu soovib. Ehk siis mööblibränd hõlmab “do it yourself” (tee ise – toim.) elementi ning peaks inimesi inspireerima midagi ise looma – igaüks võib-olla disainer ja mööbli looja. 

Kui esilagu tutvustati brändi tooteid nimega Berliin, siis Eesti Disaini Majas läks tool müügile nimetusega Do It Yourself City, et just suurlinna ostjaskonnale rõhutada “do it yourself” elementi. Seda põhjusel, kuna linlased on sageli sunnitud ostma Ikeast või mujalt mööblitükke, mis ei kesta just pikka aega. 

“Jovvut annab võimaluse soetada mõistliku ja taskukohase hinnaga sellist mööblit, mis peab kaua vastu. Kuid selle arvestusega, et kui sa tahad saada hästi lakitud, viimistletud või värvitud mööblit, siis tuleks sinna natuke oma energiat ka panna – seepärast, et Jovvut tähendab setu keeles “jõudu andma”,” selgitas Veiko Liis.

Kaubamärgi tunnuslause “Wild thing” (metsik asi – toim.) viitab ürgsele ja looduslikule olemusele ning loodusega kooskõlas elamisele. “Sinna kuulub ökoloogiline mõtteviis, kus kõik kestab kaua ja kõike saab parandada ning asjadel endil on tugev iseloom. See pole peenutsev mööbel, see mööbel kannatab kõike. Tal on väga palju sitkust, tal on visadust ning materjal on valitud nii, et väikesed kriimustused ja veiniplekid ainult kaunistavad seda mööblit,” rääkis disainer. Jovvuti mööbel on toodetud Eesti toormaterjalist, milleks on kasevineer ja kasepuit.

Brändi nimi eksisteeris oluliselt varem kui selle tooted. “Praegu esitletud tooted valmisid aasta tagasi ning enne seda ma kaubamärki eriti ei presenteerinud,” lausus Liis. Esmakordne kaubamärgi tutvustus avalikkusele toimus eelmise aasta juuni alguses Berliinis ühel väikesel disaini-messil. Esmaesitlusel olid kolm objekti: laud ning tool ja voodi nimega Berliin. Neist kolmest esemest ei jäänud tootmisesse laud, kuna selle disainiga tuleb veel tööd teha. 

Jovvuti tooted koguvad visalt populaarsust ning Eestis toodetud mööbel läheb peamiselt kaubaks Saksamaal. Just Saksamaa on olnud Jovvuti inspiratsiooniallikaks ning brändi tootedisain sündis Berliinis. “Inspiratsioon pärineb sealsete kohvikute ja esemete kultuurist, mille olemus on robustne ja lihtne, kus kõik kruvid on näha ja vineer on algselt viimistlemata. Ning materjalist, mis hakkab ise ajapikku kolletuma ja kaunilt luituma. See kõik pärineb sealt,” kirjeldas Liis. Disaineri sõnul, kes ise elab poole kohaga Saksamaal, läheb sakslastele looduslähedus ning uus lähenemine “tagasi juurte juurde” hästi peale. Eestis on see trend veel vähe levinud.

Kuid Jovvut pole Veiko Liisi jaoks ainus mööblidisaini projekt. Vähem kui aasta tagasi hakkas ta koos kodumaise vineermööblitootjaga Radis arendama riiulit nimega Lift ning nende koostöö kestab senini. Liis kiidab ühisettevõtmist Radisega, kuna mõlema poole vaated kattuvad ning neil on väärtustest ühine arusaam. Samuti meeldib mõlemale kasutada vineeri. 

Mööblidisain on Liisi karjääris olnud vaid üks paljude teiste tegemiste kõrval. Ta on üle 10 aasta ajalehtedele ja ajakirjadele koomikseid joonistanud ning sellest on välja kasvanud illustratsioonide tegemine. “Visuaalne joonistamine tundub loogilise jätkuna peale seda, kui disainida füüsilisel kujul käega katsutavaid asju. See rikastab tööd, mida peaks olema endal huvitav teha. Tootedisain, illustreerimine ja joonistamine on minu jaoks kõige meelepärasemad tööd ja tegevused ning on ühtlasi ka minu põhitööks.”

Tänu kohtumisele andekate Eesti inseneridega jõudis Liis sellise põneva projektini nagu parkimiskell. Insenerid olid leiutanud väga nutika ja kavala elektroonikaskeemi selliselt, et parkimise alustamine ei ununeks. Parkimiskellale oli vaja tootedisaini ning kuna Liisi arvates oli tehniline idee äge, oli ta valmis seda kohe disainima. Ta tunnistab, et on päris palju elektroonikaseadmeid disaininud ning tema disainitööde hulka kuuluvadki peamiselt mööbel, elektroonikaseadmed ja pakendid. 

Kõige tuntum Veiko Liisi disainitud pakenditest on kilepiima voldikkann. EKAs tootedisaini õppides oli ta 2007. aastal Prantsusmaal vahetusõpilane ning seal tekkis tal soov midagi uut disainida. Idee tekkis ja arenes nii, et soodsa ja ökoloogilise kilepiima jaoks oli disaineril endal plastikust piimakannu keeruline leida. Liisi sõnul on ühe Kanadas tehtud uuringu järgi kilepiimapakend kõige ökoloogilisem pakend üldse. “Seda ökoloogilisust tajudes ja suunda ajades tekkis tunne, et sellist voldikkannu oleks vaja. Vanakooli plastikkannuga saab küll sama hästi piima välja valatud ja see on tore toode, aga talle oli vaja alternatiivi – et piimapakke mahuks rohkem külmikusse ja et käepide ei võtaks nii palju ruumi. Nii sündiski plastikust põnev volditav kann,” rääkis tootedisainer.

Et kõiki disaintooteid oleks võimalik müüa ja turustada on Veiko Liis seotud kahe ettevõttega: Taikonaut OÜ ja Foldplast OÜ. “Suurema osa ajast olen ikkagi disainer ja väiksema osa ajast ettevõtja. Disainipool on minu eriala ja igapäeva töös on näha, et need inimesed, kes tegelevad tootmise ja müügiga, teevad seda kõike palju paremini kui mina,” selgitas ta oma suhet ettevõtlusega. 

Peale disaineriks olemise tunneb Liis ennast ka kunstnikuna ning ta tunnistab, et kunstniku hing temas peab ettevõtlusega kaasnevat administreerivat tööd natuke tüütuks. “Aga tänu sellele saan ma palju paremini aru oma koostööpartneritest ja klientidest, kes mulle oma probleemidest räägivad. Kui mul endal on need probleemid läbi käidud ja läbi elatud, mõistan ma palju paremini ärivaldkonnas toimivaid protsesse ja oskan kaasa rääkida, kuidas disainer võiks üldiselt äri ja ettevõtlust parandada – kuidas paremini toota ja kuidas paremini klientidele tooteväärtustest rääkida,” tõi ta välja ettevõtluse positiivse külje.

Näiteks on needsamad voldikkannud algusest peale loodud selle mõttega, et need poleks kallid eksklusiivtooted kusagil kõrges disainimaailmas. Kannuga jõuti tooteni, mida on taskukohasem osta ja sellevõrra võimalik rohkem ka müüa ning sel põhimõttel pole ta jäänud väga väikeseks nišši-tooteks. Lisaks aitab voldikkann kummutada müüti, et kõik ökoloogiline peab kallis olema. 

“See on lihtne talupoja tarkus, et kui sa kulutad vähem ressursse, peaks see lõpuks ka rahalise võidu tooma. Võib-olla alguses on investeeringud suuremad, aga pikas perspektiivis toob see kasu. Seda on mulle ettevõtlus õpetanud. Kuid disaini probleem on see, et kuidas seda ettevõtjatele kommunikeerida, kuidas sellest ostjatele rääkida ja kuidas see läbi toote arusaadavaks teha. Jovvuti puhul ongi see peamine asi, millega mulle meeldib hetkel tegeleda. Seal on ökoloogilisus ja jätkusuutlikkus kokku pandud ning selle kommunikeerimine on õnnestunud, kuid see nõuab veel tööd,” tunnistas Liis.

Veiko Liisi mitmekülgsus ei lõpe erivormidega tootedisaini ja ettevõtluse juures – lisaks töötab ta ülikoolis BAU International Berlin õppejõuna. Ta on olnud Saksamaal Berliinis asuva ülikooliga seotud kaks aastat ning tegutseb seal disainiprojektide juures juhendajana. Disainer ei tunnista praegu oma elukohaks ei Eestit ega Saksamaad, vaid liigub ringi vastavalt vajadusele. “Kolm aastat tagasi ma teadsin, et ma elan Eestis. Praegu on minu eluviis liikuv, minu kliendid on nii Eestis kui ka Saksamaal ning koostöö mõnes kolmandas riigis ning see eeldab võimalust palju ringi liikuda,” selgitas ta.

Õpetades Saksamaal tootedisaini näeb Liis valdkonnal mitut suunda. Üks on tehnoloogiline suund ehk uued nutikad lahendused. Teine suund on kasutajakeskne lähenemine, kus pannakse palju rõhku kogemusele. Et kõik protsessid, asjad, sind ümbritsev keskkond ja tehnika oleks sõbralik ning vaikne – vaikus on väärtus omaette. Oluline on kasutajakeskne lähenemine – et neil, kes hakkavad lõpuks disaintootega kokku puutuma, oleks hea.

Hindan võimalikult lihtsat, praktilist ja töökindlat disaini. Ma arvan, et meie ühiskonnas on disainivallas esteetika või asjade visuaalne väljanägemine natuke ületähtsustatud. Me vaatame asju pildi pealt või eemalt ja ülejäänud meelte kogemus on natuke puudujääv või me ei pööra sellele tähelepanu – kui soojad või pehmed on materjalid või kui kõvad või pehmed on mingid pinnad või viimistlused. Kui hea või mugav on mingeid asju puudutada – see kogemus pole ainult visuaalne. See on vana tuntud tõde, et disainerid ei tegele ainult välise visuaalse vormiga, vaid nad lähevad süvitsi asja sisse. Arendame seda suunda Saksamaal, kuid need suunad on disainihariduses koguaeg eksisteerinud – juba siis, kui ma 20 aastat tagasi ülikooli läksin. Disainiteadlikkus, mis läheb välimusest sügavamale, on Eesti ühiskonnas väga nõrk. Saksamaal on see mööbli puhul tugevam, võib täheldada, et ehedat puitmaterjali hinnatakse seal rohkem. Näiteks on Soomes üldine disainiharidus väga hea, kuid ka Eestis viiakse disainiharidust koolidesse. See tähendab, et inimesed teaksid üldiseid asju materjalidest ja materjalide tootmisest.

Veiko Liis