Sel ajal kerkib palju küsimusi, mis puudutab inimeste tulevikku. Põhiküsimus on enamasti seotud turvalisuse ja lähitulevikuga: mis minust või meist saab? Kas me oleme ohus?

Kriisi ajal tuleks kasutusele võtta kõik head ja harjumuspärased infovahetuse viisid, et vastatud küsimused ja arutatud teemad jõuaksid igaüheni. Infonälja rahuldamiseks peaks kõigiga tihedalt suhtlema ka otsene juht. Kui juht vastab stiilis „ma ise ka ei tea midagi“, „ma pole ka ise oma saatuses kindel”, siis süvendab see rahulolematust ja juhi võimalused protsessi edaspidi kindlakäeliselt juhtida vähenevad oluliselt.

Keskastme juhi positsioon kriisiolukorras on komplitseeritumgi kui tippjuhi oma. Ta vastutab töö laabumise eest ja peab mööndusteta nõudma tulemuslikku tööd. Teiselt poolt on ta emotsionaalselt oma inimestega seotud. Töötajaid paremini tundes ja tundeid mõistes tahaks ta pehmendada neile esitatavat infot ja nõudmisi.

Pingeolukorras toimetulekuks on kõige tähtsam tajuda olukorda adekvaatselt ja teha õigeid järeldusi. Hetkel kõige olulisemat eesmärki teadvustades peaks eristama tunded argumentidest. Inimestega suheldes tuleks püüda neist täpselt aru saada, rääkida olulistest teemadest ja edastada selgeid sõnumeid. Vajaduse ja võimaluse korral küsida teistelt abi.

Kriisi ajal tuleb vältida infoblokaadi, aga kui muudatused ei ole veel käivitunud, pole mõtet inimesi hirmutada, näiteks öeldes, et mõne kuu pärast tulevad suured koondamised. Jututeemasid tuleks teadlikult mõjutada ja näidata, mis on ja mis ei ole oluline. See tähendab, et juht peab aktuaalsed teemad ise üles võtma, mitte jätma neid töötajate arutada.

•Kriisi ajal tuleb vähem infot edastada, sest suhted on niigi kriitilised ja pole mõtet töötajaid hirmutada.

•Arvatakse, et kriisi ajal suhtlemine peabki olema pingeline. Arusaamatused on loomulikud ja konfliktid on lubatud, sest meil on ju kriis. Käitumisviis „pidurid maas” põhjustab aga pingelise olukorra ülekuumenemise.

•Võidakse mõelda, et kriis on suhete klaarimise aeg. Tulevad välja ammused solvamised ja solvumised.

•Mõned juhid arvavad, et kriisi ajal tuleb kõva käega juhtida, sest segadust on niigi palju.

•Kardetakse, et enda säästmiseks hakkab töötaja kriisi ajal juhiga lähemat kontakti looma, et tulevikku kindlustada ja seepärast tuleb töötajaist distantseeruda.

•Leitakse, et kriisi ajal tuleb kriisist rääkida kui peateemast, kõik muu on teisejärguline ja ebaoluline. Kui mõni töötaja soovib rääkida näiteks puhkusest, vaadatakse talle viltu.

Kriisid on möödapääsmatud, seepärast tasub kriisi ennetades mõelda, kuivõrd võiksid ettevõtte suhted ja suhtlemisviisid olla kriisi ajal ohus. Näiteks organisatsiooni eduka väljumise kriisist võib seada suure küsimärgi alla aktiivne opositsioon või inimesed, kes õhutavad negatiivseid emotsioone. Neid inimesi on raske juhtida.

Seega tuleb suhete juhtimisega tegeleda ennetavalt, et kriisi puhul oleks tagala kindlustatud, või vähemalt juhitav.

Põhjalikumalt vaata kriisijuhtimist Juhi teabevarast.