Äripäev pakub välja viis mõõdikut, millega mõõta ametisse asuva valitsuse edukust: need on majanduskasv, üleüldine maksukoormus, riiklike investeeringute aktiivsus, (väike)investorite arvu kasv ja sissetulekute suurenemine. Kaugemale tulevikku vaadates võiksime siia lisada ka tervena elatud aastate hulga.

On positiivne, et uue valitsuse koostööleppes on lubatud teha asju, mida eelmine valitsus välistas ja mille üle üldse arutlemastki keeldus.  Üks selline kännu tagant lahtisaamise näide on laenuvõtmise laualepanemine – aga muidugi tahaksime toimetuses olla veendunud, et laenuraha kasutatakse mõistlikult ja see ei kulu ära näiteks riiklike üürimajade rajamise peale, mis on parempoolselt häälestatud mõtteviisiga inimestele nagu punane rätik härjale. Küll aga võivad investeeringud mõistlikku infrastruktuuri majanduskasvu omalt poolt tublisti turgutada.

Teine positiivne asi on kindel lubadus tuua börsile riigifirmasid – ainult et siingi tahaks laiemat valikut ja atraktiivsemaid ettevõtteid.

Praegu nimetatud Tallinna Sadam, Eesti Teed, EVR Cargo ja Enefit ei ole just need, mis kohaliku väikeinvestori silma särama lööks (eks kõik oleneb muidugi aktsia hinnast ja sellest pole esialgu midagi teada), ja selles reas pole ka ühtegi sellist ette­võtet, mis poleks varem Kristen Michali suu läbi juba välja öeldud. Algatuseks käib küll, aga me ootame enamat! Kuidas oleks Eesti Energiaga? Kui esimesed IPOd õnnestuvad, on teistega kergem järele tulla.

Koalitsioonileppes seda kirjas pole, aga toimetus soovitab küll: emiteerige riigivõlakirju. Miks peaks olema nii, et kogu Euroopa saab rahatrükist kasu, aga meie vaatame vesise suuga pealt? Noteerige need kohalikul börsil, mitte Londonis või kuskil mujal, ja ärge müüge mitte ainult rahvusvahelistele institutsionaalsetele investorile, vaid laske nendesse oma sääste paigutada ka kohalikul investoril, kes seda teha soovib.

Reformierakonnal aga on võimalus opositsioonis olles ennast värskete ideedega rikastada, vaadates, kuidas võimul olev valitsus täidab nende lubadusi ja teeb sedagi, mida nemad korra lubasid ja unustasid, lihtsalt ära teha ei viitsinud, kuigi lubasid – või siis lihtsalt ka arutamast keeldusid.

Selleks, et uuesti võimule tulla, peaks Reformierakonnal olema välja pakkuda lahendusi, mis praeguse koalitsiooni omadest selgelt eristuvad.Ametisse astuvalt valitsuselt aga ootame, et võimuleppe need punktid, mis on praegu ebamääraselt sõnastatud, saaksid kiiresti selge ja ühemõttelise sisu. Praegu on selliseid asju, millest avalikkus täpselt aru ei saa, veel päris palju.