Reaalseid samme, palun!

Riigikogu arutas eile pool päeva riiklikult tähtsa küsimusena Danske panga Eesti filiaalis toimunud rahapesu, mille käigus pumbati Venemaalt Eesti kaudu Taani üle 200 miljardi euro kahtlase päritoluga raha. Paraku jäi olukorra parandamise ettepanekute asemel kõlama poliitilise ärapanemise ämbrikolin.

Äripäev on endiselt seisukohal, et Eesti riigi mainet rängalt kahjustanud ja ka julgeolekupoliitilisi küsimusi tõstatanud Danske rahapesuskandaali tuleb forsseeritult uurida ning tegelikud kasusaajad ja kitsaskohad välja selgitada. Sama tähtis on järelduste, seaduse- ja struktuurimuudatuste tegemine, et edaspidi selliseid olukordi vältida. Probleemi arutamine riigikogus riiklikult tähtsa küsimusena on tervitatav, kuid ootame reaalseid samme.

Skandaali tekitanud tehingud toimusid aastatel 2007–2015 ning kõrgperiood oli 2013. aasta, mil Danske Eesti filiaali mitteresidentidest klientide hoiused ulatusid Financial Timesi andmetel ligi 30 miljardi dollarini. Finantsinspektsioon suutis Danske panga Eesti filiaali mitteresidentide hoiuste äri peatada, kuid seda alles pärast seda, kui "pesumasin" oli aastaid töötanud. Ent lisaks inspektsioonile peaks varimajanduse poolest silma paistvalt Venemaalt lähtuv rahapesu huvitama Eestis paljusid asutusi: rahapesu andmebürood (politsei- ja piirivalveameti all), prokuratuuri, valitsuse rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise komisjoni, samuti kapot ja välisluureametit. Miks jäid nende käed pikaks ajaks lühikeseks?

Riigikogu pädevuses on parandada seadusi, mis kuritegelikult teenitud raha liikumist takistaks, ning anda vastavatele ametkondadele parem võimekus nende probleemidega tegeleda. Unustamata, et tegu oli Venemaalt lähtunud hübriidohuga. Äripäeva hinnangul ei tohiks sellega venitada.

Näiteks on aasta algusest räägitud nn ümberpööratud raha tõendamise kohustusest, kuid seadusemuudatust vastu võetud pole. Praegu peab kahtluse korral raha ebaseaduslikku päritolu tõendama riik.

Arutama peaks küsimust, kui tõhus on praegune kriminaalmenetlus rahapesu küsimustes. Näiteks on praegu karistusõiguses finantssektorile kohaldatud lühikesed aegumistähtajad ja suhteliselt tagasihoidlikud karistusmäärad.

Üle tuleks vaadata, kuidas parandada nii rahvusvahelist kui ka siseriiklikku ametkondade ja asutuste vahelist infovahetust, koostööd ja asjaajamist. Küsida tuleks, kas finantsinspektsiooni staatus peaks olema Eesti Panga all või rahandusministeeriumi all. Kas selle finantseerimine peaks käima pankade või riigi rahakotist?

Midagi on riik siiski teinud: inspektsioon saab varasema 32 000 euro asemel teha kuni 400 000 eurot trahvi. Ettekirjutuste täitmata jätmise eest saab panga ka tegevusloast ilma jätta, nagu juhtus Versobankiga. Finantsinspektsiooni juhi Kilvar Kessleri kinnitusel on alates 2014. aastast mitteresidentide hoiuste osakaal vähenenud 20%-lt 10%-ni, offshore-hoiuste osakaal 10%-lt 1%-ni.

Finantsinspektsioon on seni olnud läbipaistmatu asutus, mis ei allu riigikontrollile ja mille juhid ei pea oma huvisid deklareerima. Tõsi, finantsinspektsioon peab olema küll sõltumatu, kuid liigne kontrollimatus ja läbipaistmatus võivad tekitada mugavust ja laiskust. Inspektsioon peab hoidma ärisaladusi, kuid ülekaaluka avaliku huvi puhul peaks olema võimalus info avalikustamiseks. Kõik tegevused ja tulemid ei pea olema salajased. Seni pole oma tegevust suudetud kuigi edukalt kommunikeerida.