Pensioniseadus alaväärtustab traditsioonilist perekonnaelu

Põlvkondade järjepidevus, solidaarsus ja vastastikune sõltuvus on eesti patriarhaalse maaühiskonna perekonnatraditsioon. Lapsed, vanemad ja vanavanemad töötasid ühiselt ja jõukohaselt perekonnale elatusvahendite hankimisel, peamotiiv järglasi saada seondus aga täiskasvanutel lootusega oma vanaduses lastelt tuge leida. Lastetute vanurite perspektiiv oli maal söögiks ja ulualuseks külakorda käia ning see sundis naisi tanu alla, mehi naisevõtule ning lapsi tegema. Patriarhaalne maaelu lõi sellise rahvastikutaaste süsteemi ja motivatsiooni, mis vastab kaasaja turumajanduse aluspõhimõttele - see on subjektide koostööle ja vastastikusele kasusaamisele.

Moodne ühiskond lõhub perekonnasisese põlvkondade solidaarsuse, kaotab perekonnaliikmete ühistöö ja sageli ka ühiselu traditsiooni. Vanemad töötavad  teineteisest lahus, lapsed kasvavad vanematest ja vanavanematest lahus lasteaedades ja koolides, elamuehituses vorbitakse kortereid, mis ei loo võimalusi põlvkondade kooseluks. Uues põlvkonnas kujundatakse sõltumatuse sündroomi ja tarbimise vajadusi, süvendatakse lahkhelisid laste, vanemate ja vanavanemate vahel. Tänase globaalse rändkapitali huvi on vabastada palgatööline kohalikust perekonnaringist, selle probleelmidest ja kuludest ning tööjõud üksikisikutena rakendada oma kasumihuvi teenima. Perekonna motivatsioon ja naiste viljakus kahanevad, lasteta ja iibepuudeliste osakaal ühiskonnas kasvab, tõusvas joones taotletakse ja pakutakse naisele järjest täiuslikumat eneseteostust. Lastest vaba ja iibepuudeline rahvaosa hõivab väärtusi kujundavad ja tasuvamad sektorid  ühiskonnas ning lastevaene mentaliteet ruulib. Eestis välistab registreeritud abielu egotsentriline ja “vabameelne” partnereid vahetav vaimu, võimu- ja rahaeliit. Rahvusraadio saates “Olukorrast riigis” võisime kuulda ühelt arvamusliidrilt, et tema küll ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellel on registreeritud abielus elav tuttav!? Viljatu või iibepuudeline eliit taandab perekonna põhifunktsiooni ehk enese ja ühiskonna taaste kümnendajärguliseks, sest ta ei soovi seda järgida. Eriti madal hinne antakse nn naise bioloogilisele programmile, mille sunnil sünnivad veel vähesed lasterikkad perekonnad.

Eluks ja eneseteostuseks koos lastega polnud Eestis viimase ajani tingimusi, isegi tänavaristmikele tehti kaldteed mitte lapsevankrite, vaid euroopaliku invahoole sunnil. Lapsed on  Eestis iga perekonna isikliku huvi ja “oma võimaluste” asi, teab öelda mõjuka Eesti Ekspressi toimetaja T. Kaalep ning mõistab hukka need, kes loodavad põhiseaduses fikseeritud riigi ja perekonna vastastikuse koostööle järelpõlve kasvatamisel (T. Kaalep, ”Riigi lapsed“, EE ). Alles nüüd, kui taastatud Eesti vabariigi 15. aastal sõnastas A. Ansip tulevikuvisiooni - “jõukas ja lasterikas Eesti”, märkas kuulekas rahvastikuminister Rummo genotsiidiajast pärit näotut eelarvamust, justkui oleks lasterohkus midagi veidrat ja taunimisväärset!

Eesti ühiskonda on varem konsolideerinud just laste olemasolu, sest absoluutsel enamusel olid lapsed ja palju lapsi, nüüd kuulutatakse lastelt säästetud ressurss häbenemata indiviidi elukvaliteedi ja ühiskonna heaolu allikaks - nii on väitnud minister K. Saks, Hansapanga juht I. Neivelt jpt. Taastatud Eesti vabariik maksustas algusest peale kõik perekonna lastekulud kolmekordselt (tulu-, käibe- ja sotsiaalmaksuga), riik loobus laste esmaseid elu- ja arenguvajadusi rahuldamast ning andis need kasumiahne erasektori meelevalda. ”Ühiskond loob riigi hoopis muudeks otstarveteks, kui laste kasvatamine ja koolitamine”- kinnitas J. Ligi, üks Reformierakonna liidreid. Sellega oli öeldud, et investeeringu tulevaste kodanike ja maksumaksjate järjepidevusse peavad tagama perekonnad omaenda ressursi arvel.

Kui nii, on tegemist justkui investeeringuga eraettevõttes ning toodangult -järelpõlvelt laekuv tulu-vanurimaks (20%) peaks olema ainult investeerijate ehk lapsevanemate tulukassa ning  jaotuma seetõttu vastavalt laste arvule ja kvaliteedile. Sellist turumajanduses ja tootmises üldkehtivat kasumijaotuse printsiipi miskipärast rahvastikuloomes ei aktsepteerita. Viimastel aastatel on siiski jõutud selleni, et laste suu kõrvalt riik enam kõiki makse ei võta ja on kehtestatud tulumaksuvabastus, väikelapsele hädavajalik töö kompenseeritakse emapalgaga.

Ent siiski võib end aastateks emarolliga sidunud lasterikas ema pensioniikka jõudes tõdeda, et ta polegi teinud ühiskonnakasulikku tööd. Nii arvab ka E. Ergma – kui ema on kodus suurpere üles kasvatanud, pole tema lastel ülevaadet, mis asi see töötamine siis on?! Rahalist tuge pole oodata ka lastelt, sest neilt juba võetakse viiendik palgast ning sellega on laps justkui oma kohuse vanemate ees täitnud. Keda aga oma vanemate troostitut vanadust nähes piinab südametunnistus, sellele  meenutatakse tuntud varesepoja moraali –  lapsed ei olegi oma vanematele midagi võlgu!

Nii töötab väärastunud “põlvkondade solidaarsus” ehk pensioniseadus vastu inimlikule moraalile ja riik kultiveerib ühiskonnas vastastikust hoolimatust, mida samas poliitikud sõnades taunivad. Sestap hoolitakse järjest vähem ka lastest ning täiskasvanute emotsionaalseid vajadusi rahuldavad järjest enam koerad, kassid või karvaloomad, mida on Eestisse lademetena imporditud. Toonases Eestis arvestati lapse kasvatamiseks 18 aastaseks saamiseni vanemate seitsmeaastase teenistusega. Praegu on eeldatav lapsekulu suurus kuni 400 000 krooni ehk ühe vanema seitse keskmist aastapalka. Milleks olla solidaarne järelpõlvega ja loovutada neile oma teenistus, kui seda ei tee juba tuntav osa kaaskodanikest, kes saavad  sotsiaalmaksust osa ilma järelpõlve heaks töötamata?

Eesti pensionisüsteem ei baseeru “põlvkondade solidaarsusel”, nagu väidab E. Nestor, vaid see on perekonnrööv, milles osaleb suur osa ühiskonnast - lastetud ja ainulapsega aktivistid, kes koguvad anonüümsesse pensionikassase vanurimaksu ja selle oma kriteeriumide järgi laiali jagavad. Perekonnaseadusse aga lisatakse kaval säte - lastel-maksumaksjatel on kohustus tagada elatusvahendid oma abivajavatele vanematele!