- OMX Baltic0,18%317,89
- OMX Riga0,43%965,1
- OMX Tallinn0,08%2 206,15
- OMX Vilnius0,28%1 497,98
- S&P 5001,02%7 628,89
- DOW 300,52%51 730,99
- Nasdaq 1,66%26 410,64
- FTSE 1001,16%10 812,2
- Nikkei 2250,33%64 136,25
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,87
- GBP/EUR0,00%1,16
- EUR/RUB0,00%97,11
- OMX Baltic0,18%317,89
- OMX Riga0,43%965,1
- OMX Tallinn0,08%2 206,15
- OMX Vilnius0,28%1 497,98
- S&P 5001,02%7 628,89
- DOW 300,52%51 730,99
- Nasdaq 1,66%26 410,64
- FTSE 1001,16%10 812,2
- Nikkei 2250,33%64 136,25
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,87
- GBP/EUR0,00%1,16
- EUR/RUB0,00%97,11
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Arvamus: pangandussüsteemi "torud" umbes
Viimase kahe aasta üleilmse finantskriisi tõsidus on seotud pangandussüsteemi ebastabiilsuse olemusliku allikaga, mille me suudame ja peame likvideerima.
Selleks peame täiustama oma finantstehnoloogiat.
Tõsises finantskriisis olles leiavad pangad, et paljude nende varade langev turuväärtus jätab nad kapitalinappusesse. Nad ei saa kriisi ajal kapitali enam suurendada, seega lõpetavad nad kapitaliga tagatuse taastamiseks uute laenude andmise ja nõuavad tagastamata laenud sisse, paisates sellega kogu majanduse või isegi kogu maailmamajanduse kaosesse.
Probleem on oma olemuselt pigem tehniline ja seda on ka lahendused. Pangandussüsteemi jaoks on tegemist ummistunud torude probleemiga, kuid meie peame need torud puhastama pangandussüsteemi ennast muutes.
Paljud rahanduseksperdid, nende hulgas Alon Raviv, Mark Flannery, Anil Kashyap, Raghuram Rajan, Jeremy Stein, Ricardo Caballero, Pablo Kurlat, Dennis Snower ja Squam Lake Working Group, on teinud “siduskapitaliga” seotud ettepanekuid.Eriti ligitõmbav ettepanek tundub olevat Squam Lake Working Group’il, mis sai nime kauni asukoha järgi New Hampshire’is, kus grupp rahandusprofessoreid esimest korda kohtusid, et genereerida ideid käesolevale majanduskriisile reageerimiseks. Minu jaoks on see grupp näide rahandusteooria loomingulisest lähenemisest kriisile lahenduse leidmisele. Olen selle liige, kuid mitte siduskapitali idee autor.
Grupp nimetab oma versiooni siduskapitalist “reguleerivateks hübriidvõlakirjadeks”. Idee on lihtne – pankasid tuleks sundida välja andma uut sorti laenusid, mis automaatselt muutuksid omakapitaliks, kui reguleerijad teevad kindlaks, et tegemist on süsteemse riikliku finantskriisiga ja pank rikub samal ajal hübriidvõlakirjade lepingu kapitali adekvaatsuse tingimusi.
Reguleerivatel hübriidvõlakirjadel on normaalsetel aegadel kõik võla eelised. Halbadel aegadel, mil on oluline, et pangad jätkaksid laenamist, suurendataks panga kapitali võlgu omakapitaliks konventeerides. Reguleerivad hübriidvõlakirjad on seega mõeldud tegelema süsteemse ebastabiilsuse allikaga, millele praegune kriis tähelepanu juhtis.
See ettepanek piiritleb ka valitsuse selge rolli reguleerivate hübriidvõlakirjade väljaandmisele õhutamisel, kuna muidu pangad neid välja ei annaks. Reguleerivad hübriidvõlakirjad tõstaksid pankade jaoks kapitalikulusid, kuna kreeditoridele tuleks ümberarvestuse võimalus kompenseerida. Pangad toetuksid pigem oma staatusele “liiga suur, et läbi kukkuda” ja tulevastele riiklikele päästeoperatsioonidele. Seega tuleb rakendada mingit sanktsiooni või subsiidiumi, et õhutada pankasid neid võlakirju välja andma.
Hetkel kuum
“Võlaküllastuse” teooria, mis on ettepaneku intellektuaalseks lähtekohaks, selgitab, miks hädasolevad pangad on tõrksad uusi osakuid välja andma – tulu läheb enamasti panga võlakohustuste omanikele ja lahjendab olemasolevate aktsionäride tulu. See ettepanek ei järgi aga otseselt nüüdisaegset rahandusteooriat. Tegemist on tõelise uuendusega, millel puudub pretsedent.
Miks siduskapitali ideele ei tuldud varasemate kriiside ajal? Kas samasugune võlaküllastuse probleem ei torganud silma näiteks Suure Depressiooni panganduskriisides?
Üks põhjus võib olla, et probleemist ei saadud toona eriti aru ja siduskapitali ideed ei oleks olnud võimalik selgitada. Puudusid jõulised argumendid, mis võimaldanuks sellel poliitikutele muljet avaldada. Lisaks on uuendustele olemuslik loominguline element – innovatsioon lähtub intellektuaalsest protsessist, mis võtab aega ja tundub tagasivaates alati seletamatult aeglane või episoodiline.
Finantsstabiilsuse Nõukogu (FSB) Mario Draghi juhtimisel teatas avalikult oma 2009. a septembri aruandes G20-le, et uurib siduskapitaliga seotud ettepanekuid. FSB loodi 2009. a aprillis G20 Londoni tippnõupidamisel Finantsstabiilsuse Foorumi mantlipärijana. Selle liikmesorganisatsioonideks on G20 keskpangad ja juhtivad reguleerivad organid. G20 liikmesriigid on volitatud G20 deklaratsiooniga FSB lõppjärelduste ülemaailmselt ellu viima. Selle tulemusena on FSB uuenduse teostamiseks unikaalses positsioonis.
Oma viimastes aruannetes on FSB keskendunud kapitalinõuetelee, seaduslünkade sulgemisele, mis võimaldavad pankadel neid vältida, ja raamatupidamisstandardite täiustamisele. FSB on juba teinud mitmeid ettepanekuid, mis aitaksid meie finantssüsteemi turvalisemaks muuta.
Siduskapital – vahend, mis kasvas välja finantsprojekteerimisest – on oluline uus idee, mis võib parandada panganduse ebastabiilsuse probleemi, stabiliseerides sellega majandust, nii nagu masinaehituse inseneride leiutatud seadmed aitavad stabiliseerida autode ja lennukite teekonda. Kui siduskapitali ettepanek omaks võetakse, võib see olla viimane suurem ülemaailmne panganduskriis – vähemalt seni, kuni tekib mingi uus ebastabiilsuse allikas, mis saadab finantstehnikud tagasi tööle, leiutama meie vahendit sellest olukorrast pääsemiseks.
Autor: Robert J. Shiller, Silvia Kruusmaa
Hetkel kuum
TTJA menetlus tuvastas rikkumised
Kohtunik: hagi on hästi mahukas ja hõre, nõue väga suur
Podcastid
Enimloetud
Viimased uudised
Tagasi Äripäeva esilehele