Euroopal pole muud valikut, kui Kreekat järjele aidata

26. september 2011, 19:12

Euroopa Liidu riikidel pole teist valikut, kui Kreekat ja teisi üle jõu kulutanud liikmesriike garantii ja lisalaenuga majanduslikult jalgadele aidata, kirjutab arvamusloos riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees ja rahanduskomisjoni liige Taavi Rõivas.

Järgneb Taavi Rõivase arvamus muutmata kujul.

Euroopa valikud
Kui viiendik Riigikogust ehk Euroopa Liidu asjade komisjon suvel korduvalt osade euroala riikide võlakriisi arutas, said peale pikki arutelusid esitatud seisukohtadele komisjoni konsensusliku heakskiidu nii Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) asutamine, Euroopa Finantsstabiilsusfondiga (EFSF) liitumine kui Portugali laenuprogramm. Ühiselt kõikide parlamendierakondade osalusel kokku lepitud seisukohti esindasid arvukatel rahvusvahelistel kohtumistel nii president, peaminister kui rahandusminister. Suletud uste taga jäetakse show'le vähe ruumi ning asjalikus arutelus ei räägita emotsionaalselt, kuid tegelikkusesse mittepuutuvalt õpetajate ja päästjate palgaraha Kreekasse viimisest, mida loomulikult ei tehta. Räägiti konkreetsetest programmidest - mida ja kuidas võlgnikriigid kärpima peavad, kuidas see mõjutab nende võetavate kohustuste rahastamist jne. Jutuks olid ka alternatiivid nii strateegilises kui taktikalises plaanis. Jõuti arusaamisele, milline valik on Eesti ja Euroopa huvides.

Side Euroopaga
Kes toetas otsuseid selle pärast, et olla solidaarne, mis seal salata, solidaarsuse loosungit kandvad poliitilised jõud ju suuresti need võlad ka tekitasid, kes selle pärast, et alternatiivsed stsenaariumid oleksid kulukamad ka meie endi jaoks. Kui võlgned miljoni, on see sinu probleem, kui miljardi, võlausaldaja probleem. Eesti investeeringud ja otselaenud võlgnikriikidesse ei ole kuigi suured, kuid kaudne mõju näiteks Saksamaa majanduse või rahvusvaheliste finantsturgude kaudu võib osutuda hiiglaslikuks. Vendadest Lehmanitest ei teadnud enamik eestlasi enne 2008. aasta sügist ilmselt just palju, teadmine tuli koos otsese mõjuga rahakotile ja vaatamata sellele, et me ise ei olnud Ameerika rahaturu rämpsinstrumentidesse sentigi investeerinud.

Nüüd, kui suvised arutelud on jõudnud parlamendikomisjoni seinte vahelt suure saali ja kaamerate ette, on mõned arutelu osalised (täpsemalt üks erakond) võtnud hoopis teise hoiaku. Ratsionaalsed argumendid on asendunud populaarsetega. Kogenud poliitikuid ei tohiks selline kannapööre muidugi üllatada, aga nadi tunne on sellegipoolest. Küllap sellepärast ongi sõna "populism" nii halva kõlaga, et populismi viljelejad teavad ise, et püüdes võita odavalt populaarsust ajavad nad pada. Riigimehed räägivad ka kaamerasse sama, mida siis, kui uksed kaameratele kinni.

Valikud halva ja väga halva vahel
Kas lõhkilaenanud riikidele EFSFi kaudu kasinusmeetmete elluviimiseks leevenduslaenu andmine on ideaalne lahendus? Loomulikult mitte. Lihtsalt teised lahendused või võlglaste allavoolu laskmise tagajärjed oleksid halvemad. Räägitakse Portugali, Iirimaa ja Kreeka päästmisest, aga tegelikult päästetakse ka ülejäänud Euroopa investeeringuid nendesse riikidesse, kaudsemalt meie kõigi pensionifonde ja tulevasi kodulaenuintresse. Pealiskaudselt vaadates on lihtne öelda, et võlglasele lisalaenu andmine on nagu alkohooliku ravi viinaga, tegelikkus on mõnevõrra teine. Lõdva eelarvepoliitika tagajärjena saabunud hiigeldefitsiidist ei suuda üleöö väljuda ka kõige parimad kärpijad, rääkimata siis riikidest, kelle jaoks eelarvepuudujääk on normiks.

Defitsiidist järk-järgult väljumiseks ongi vaja põhjalikke kärpe-, lisatulu- ja reformiprogramme, millega liitumist võlausaldajad võlgnikelt nõuavad ning mille vastutasuks rangelt tingimuslikku leevenduslaenu antakse. Kuni riigieelarve ei ole tasakaalus, vajab see riik puudujäägi katmiseks laenu. Kui laenukoorem on liiga suur, turud jõukohase intressiga laenu ei anna. Riikide garantiil põhinev EFSF saab laenu anda aga üksnes siis, kui paistab perspektiiv jõuda tasakaalu ja maksevõime taastamiseni. Garantii realiseerumist tahavad vältida nii 0,26% ulatuses EFSFi garanteerivad eestlased kui ka seda rohkem kui veerandi ulatuses tagavad sakslased.

Võlakriisi õppetunnid
Kummalisel kombel leidub ikka veel poliitikuid ja eksperte, kes pakuvad võlgades siplevate riikide probleemide lahenduseks kasinusmeetmetele sundivate programmide asemel risti vastupidist - majanduse elavdamist läbi avaliku raha senisest ulatuslikuma kasutamise. Abipakettidega töökohtade loomine on üks klassikaline näide. Ometi tähendab see „lahendus“ vaid võlakoorma veelgi enam kasvatamist ning kui reaalmajanduses lükkuvad kriisi ilmingud edasi, st töökohad säiluvad veel aasta või paar. Siis vajub riik oma rahandusega üha suuremasse sohu.

Majanduskriisi uus laine, mille tuleku tõenäosus on seda suurem, mida kõrgem on riigi võlakoorem, seisnebki selles, et riikide võimekus uut laenu juurde saada kipub otsa lõppema või on juba otsa lõppenud ja maksumaksja rahaga edasi lükatud reaalmajanduse kriis jõuab kohale. Õppetund on valus: avaliku rahaga tehtud „majanduse päästmise abipaketid“ võivad küll anda lühiajalist efekti, kuid viivad lõpuks ikkagi ja võimalik, et märksa suurema languseni.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    26. September 2011, 19:13
    Otsi:

    Ava täpsem otsing