Kas tahame olla rikkad või õnnelikud?

Kuid rikkuse ja kõrge palganumbri tagaajamise kõrval ei tohiks unustada püüdlemist õnnelikkuse poole. On ju rikkus vaid üks õnne komponent. Maailma kontekstis on eestlased hoolimata meie pidevast ninakirtsutamisest suutnud viimase paarikümne aasta jooksul tõusta suhteliselt jõukaks. Kui võtta aluseks Maailmapanga, CIA või IMFi andmed, oleme tarbijate ostujõu alusel maailmas rikkuselt 44.–47. riik ehk napilt esimese neljandiku seas. 

Loomulikult võime olla kadedad oma Skandinaavia naabrite peale, kes on ostujõu pariteedi alusel meist kaks-kolm korda jõukamad. Aga samas võime olla uhked, et võrreldes Türgi, Bulgaaria või Rumeenia inimestega on meie ostujõud umbes poole suurem. Kõik sõltub võrdlusbaasist.

Aga kuidas on lood meie õnnega? Võttes aluseks Suurbritannia sõltumatu mõttekoja New Economics Foundation arvestatava Õnneliku Planeedi Indeksi (Happy Planet Index), on eestlaste seis nutune. Selles edetabelis oleme 143. riigi hulgas Angola ja Mali vahel 131. kohal. Indeks on arvestatud kokku kolme komponendi põhjal: eluga rahulolu, eluea oodatav pikkus ning ökoloogilise jalajälje suurus ehk meie mõju keskkonnale. Eestlaste (kui ka paljude edukate tööstusriikide) madal koht edetabelis on tingitud just sellest, et kasutame ära väga palju oma loodusressurssidest. Nii näiteks ületab eestlaste nn ökoloogiline jalajälg inimese kohta maailma keskmist enam kui kolmekordselt. Ka enesega rahulolu mõttes oleme indeksis väga kehval 85. kohal ehk kahe õnnetuima riigi hulgas viiest. Keskmise oodatava eluea poolest oleme tabeli viimases pooles. Õnneks on pärast selle edetabeli koostamist hakanud meie keskmise eluea näitajad tänu meeste võimaliku eluea tõusule kasvama.