Meelis Mandel: SDE 37%, IRL 31%, Reform 31%, Kesk 0%

Mida see näitab? Ühest küljest seda, et kohalviibijad jagasid veendumust, et varjatult rahastatakse kõik erakondi. Selle vahega, et Keskerakonnal on sisse söödetud rohkem ehk välisraha ja teistel “oma” ettevõtjate variraha rada. Vähemalt nii on praeguseks välja tulnud. Kuigi ei üllatuks ülemäära, kui ka siin oleksid maitsed sarnased.

Niisamuti prevaleeris arvamus, et kõikide suuremate erakondade juhid valetavad. Valetavad palju ja eriti valetavad rahastamisest rääkides. Jah, ehkki Reformierakond on selles astunud uuele tasemele, kus valetatakse, teades, et kodanikkond teab, et valetatakse, pole sisuliselt tegemist millegi uuega. Pigem PR-probleemiga, võiks küüniliselt lisada.

Seega käitus suur osa seltskonnast täpselt nii, nagu Reformierakonna juhid on parempoolset maailmavaadet eelistavale elektoraadile viimastel päevadel sisendanud – teil pole alternatiivi Reformierakonnale. Peate kõigest hoolimata meid edasi valima. Vannute, aga valite. Nagu numbritest näha, andsidki üritusel viibijad mandaadi praegusele valitsuskoalitsioonile oma tegevuse jätkamiseks. Asjata ei räägita mõtlemise ankurdamisest. Tõhus ankur peab otsuse langetamise ajal olema lühiajalises mälus. Edukas ankur peab olema nii meeldejääv, et see meenuks iga kord, kui otsust kaalutakse.

Järelikult on deviis “alternatiivi meile pole” üks väga hea ankur. William Poundstone kirjutab värskes Äripäeva raamatus “Hindamatu”:  “Kas olete kunagi võtnud lonksu teed, eeldades seejuures, et tegu on kohviga? Hetkeks on maitse kirjeldamatult võõras. See ei maitse nagu tee, kuid samas poleks nagu tegu ka kohviga. Maitsete lünka selle vahel, mida eeldasite ja mida tegelikult saite.” Eesti poliitikas on alanud uus, lünkadeta ajastu. Vastuolu ootuste ja tegelikkuse vahel on väga väike või puudub sootuks.

Teame täpselt, keda me valime ja mida selle eest saame. Kõik erakonnad on oma olemuse avanud. On demokraatiat halvasti varjatud vastumeelsusega taluvad Reformierakond ja Keskerakond, kelle olemasolu ja tegevuse peamiseks õigustuseks on saanud võimu juures olemine. Kas siis riigis või linnas. Füüsiliselt tugevamale partnerile alandlik aplodeerija IRL, kes meenutab koduvägivallaga leppivat naist. Ümmarguse väljendusviisi ja konfliktikartusega sotsid, kellele valimisprogramm pole seni oluliseks osutunud.

Siit jõuame teise huvitava järelduseni. Ülalmainitud valimistulemuste järgi said sotsid suurima toetuse, tõestades, et osa meist otsib siiski alternatiivi, olles selleks nõus isegi enda sissetulekute vähenemisega. Seda sotside propageeritav astmeline tulumaks tähendaks. Sest lõppeks taandub kõik inimesele, kes erakonda juhib. Nii nagu investorid langetavad investeerimisotsused ettevõtte juhtkonnast lähtuvalt, on valimistel oluline mitte niivõrd erakonna valimisplatvorm, vaid inimesed selle eesotsas. Sotsid on järelikult olemasolevatest ausama näoga. Kuid peaministri tooli saamiseks peaksid nad praeguste valitsejate tegevuse selgelt hukka mõistma.

Üleeileõhtune avaldus erakorralistest valimistest oli küll reageering, kuid jäi oodatult pehmeks. Eks endilgi samad saladused. Teiseks, kui sotsid tahavad valimistel saada endale arvestatavat hulka praeguse võimuliidu valijatest, peaksid nad oma retoorikat maksuküsimustes muutma. Proovima leida alternatiive maksutõusule, mis laastaks Eesti ettevõtluskliima, ja astmelisele tulumaksule, mis laastaks Eestis ettevõtlikkuse. Keskerakonna valijate võitmiseks need argumendid nagunii ei päde ja IRLi/Reformierakonna valijat need vaid peletavad eemale.