Arvamus: suurparteide võimu tuleb murendada

Kaaluda võiks valimiskünnise allapoole toomist. Praegu riigikokku pürgiv partei peab üle saama viie protsendi piirist. Kuna muudatuse eesmärk oleks tuua riigikokku uusi poliitilisi jõude, annaks see efekti koosmõjus teiste leevendustega, millest olulisim on erakonna loomise reeglite lihtsustamine. Kuna erakonna sündimiseks on tarvis raha, võiks kaaluda parteide sünni toetamist riigieelarvest.

Rahu, rahu. Ei ole vaja hakata sihitult siia-sinna loopima: riigieelarvelist toetussummat võiks käsitleda laenuna, mis tuleb tagastada juhul, kui partei näiteks üle üheprotsendise künnise parlamenti ei pääse. See distsiplineeriks. Erakonna loomine peaks olema ka lihtsam kui praegu. Tuhande liikme asemel võiks alustada ka poole väiksema või isegi ainult paarisajapealise sarnast maailmavaadet ja programmi jagavate inimeste hulgaga. Kindlasti leidub bürokraatlike takistuste vähendamise võimalusi.

Siinkohal pole mõtet hakata seletama, kuidas igamees ei pea oma asja tingimata partei loomise kaudu ajama, et niikuinii peale võimuerakondade kuskil mingit kompetentsi ei ole ja stabiilsus on üks tore asi. Kui see on stabiilsus, siis igatahes mitte selline, milles elada tahaks.

Parteinimekirjad tuleb avada, siin pole küsimustki. Euroopa Parlamendi valimise korras suudeti pärast „Tarandi-tegemist“ see muudatus üsna kärmelt ära teha. Et suurparteid samale asjale riigi tasemel nii kangekaelselt vastu seisavad, on jõupositsiooniga põhjendades arusaadav: üksikkandidaatidel ei ole praeguse süsteemi juures mingit šanssi hoolimata sellest, et neil on formaalselt võimalik valimistel osaleda. Nad ei kujuta endast reaalset ohtu, tegelikku parlamenti pääsemise võimalust neil ei ole. Palun väga: Kalev Kallo istub riigikogus 308 häälega, Leo Kunnas oma 3269 häälega sai aga kandideerimise eest ainult riigikogu rahastamise järelevalve komisjonilt armutult kottida.

Viimaks: parteid tuleb liikmemakse maksma panna. Reformierakonnas maksab liikmemaksu alla 30 protsendi liikmetest. No kuulge! On ükskõik, kas sõlmitakse otsekorraldused, mittemaksjad visatakse parteist välja või vähendatakse proportsionaalselt riigieelarvelist toetust parteil, mille liikmed maksu ära unustavad. Peaasi, et liikmemaksu maksmine oleks reegel, mille järgimata jätmisel on tagajärjed.

Ainult et… Muudatusi saavad teha need, kes on võimul. Võimulolijaid oma võimu murendamise huvis põhjust kahtlustada ei ole. Surnud ring.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler