Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Laenuturul maksab mugavus ränka hinda
Kui vaatame tõele näkku, tuleb tõdeda, et praegusel krediiditurul ei ole usaldusega mingit pistmist, sest kogu laenuettevõtete riski maksavad usaldatavad kuhjaga kinni, kirjutas tarbijakaitseameti peadirektor Andres Sooniste teisipäeval Äripäevas.
Kahjuks oleme praegu olukorras, kus finantsteenuste pakkujad vannuvad avalikult truudust vastutustundlikkusele krediidi andmisel, aga ei pea igapäevases klienditeeninduses seadusega kehtestatud nõuetest kinni.
Laen ehk krediit on trüginud pea igasse eluvaldkonda. Kuigi teame peast nimetada viit või kuut panka ja mõnd ülikõrgete intresside poolest meelde jäänud kiirlaenajat, annab majandustegevuse register krediiditurust hoopis teise pildi. Sealt võib kokku lugeda ligi 180 laenu- ja 40 liisinguandjat. Lisaks eksisteerib loendamatu arv automüüjaid, mööbli-, tehnika- ja reisiettevõtet, kes müüvad oma tooteid-teenuseid krediidi peale ehk järelmaksuga. Huvitav, kui palju krediit- ehk usalduskaarte on Eestis välja antud ja kui palju on lisaks neile sõlmitud veel teisi usalduslepinguid, nagu arvelduskrediidi-, laenu-, järelmaksu ja liisingulepingud? Julgen pakkuda, et nende arv ületab Eesti rahvaarvu.
Tarbijal tasuks olla seda ettevaatlikum, mida ahvatlevam on vilkuvate tulede saatel reklaamitud pakkumine. Aga eks me ole nii mõnegi olukorraga leppinud lihtsalt mugavuse pärast. Tihti tundub, et olemegi tarbijatena võrdsustanud usalduse mugavusega. Mugavusel on oma hind ja kui oled selle teadlikult valinud, ei ole see probleem. Kui aga krediidileping osutub mugavaks vaid laenuandjale, on reeglina juba hilja.
Riskidest, silmakirjalikkusest, mugavast tarbijast ja kontrollküsimusest loe Äripäeva paberlehest.