Praegused valimisseadused ja erakondade rahastamist määravad seadused on loonud süsteemis aastaid sees olnud inimesed, kes ei soovigi valitsemist läbinähtavamaks või demokraatlikumaks muuta.

Eestis on aga esindusdemokraatia jaoks loodud valimissüsteem, mis on olnud eeskujuks paljudele maailma riikidele. Selle edasiarendamise loogiline jätk oleks anda seadusloome algatusõigus e-riigi kaudu kodanikele. E-osalusdemokraatia täidaks ka Harta 12s mainitud rahvaalgatuse instrumendi funktsiooni.Riigikogu erakondade võimalik vastuväide, et see on liiga ebaturvaline lahendus, tekitaks küsimuse, kuidas  siis selgitada praegust suuresti reklaamitud e-valimissüsteemi, millel Eesti e-edu suuresti põhineb.

Populistlikke otsuseid oleks võimalik vältida või vähendada, kuulates valdkonna spetsialistide seisukohti ja kujundades nende abil enda omi. Ja kui e-osalusdemokraatia mehhanismi kaudu võetakse vastu halb seadus, on see rohkem meie enda viga, kui praeguste rahvaesindajate partokraatlikest huvidest lähtuvad otsused. See teadmine paneb loodetavasti inimesi eri arengustsenaariume põhjalikumalt läbi arutama.

Islandi sammud põhiseaduse muutmisel näitasid, et ka põhiseaduse muutmise protsess ise oli tänu elektroonilistele võimalustele palju demokraatlikum kui valgustusaja algusest pärinevad esindusdemokraatia meetodid. Selle asemele, et manduda taas kord vaikiva ajastu variatsiooni, oleks ehk võimalus tekitada vastupidine – arutelude ja avatud demokraatia ajastu.

Kui statistikat armastav peaminister lausus Silver Meikarit erakonnast välja visates, et rahva kannatus on katkenud, kasutas ta meelevaldselt rahvast oma tegevuse õigustamiseks. See ei erine kuigivõrd Louis XIV suhtumisest: „Riik, see olen mina.“ Aga tegelikult: riik, see oleme meie. Ja e-osalusdemokraatia levides peaksid nii riigikogu kui ka valitsus meie kõigi seisukohtadega rohkem arvestama hakkama.

Vastutus suureneb. Kõik vahendid, et muuta Eesti e-osalusdemokraatiaga riigiks, kus vähemalt osa seadusi ja otsuseid võetakse vastu nii, nagu praegu elektrooniliselt riigikogu valitakse, on ju olemas ja toimivad. Selle võimaluse laialdasem kasutamine tekitaks ühiskonnas elavaid arutelusid ja tekitaks vähemalt tunde, et ollakse osaline olulistes protsessides. Nimelt sellest osaluse tundest ongi inimestel ehk praegu kõige enam puudu. Küsimus seisneb selles, kas tajutakse otsustamisega seotud vastutust.