Et mitte väga isiklikuks minna, läheme hetkeks Aasiasse ja küsime näiteks, et mille poolest on Bombay bussijuhi töö vähem aasialik kui näiteks Tokio bussijuhi oma. Sest isegi siis, kui Bombay bussijuht on professionaalsem ja kui tema töö on keerulisem kui Tokio kolleegil, jääb tema töötasu vähemalt kahel põhjusel väiksemaks kui Tokio kolleegil.
Esiteks on üldine hindade tase Indias palju madalam kui Jaapanis, teiseks aga ei ole Bombay bussisõitjad suutelised neid vedavale bussijuhile nii kõrget tasu maksma kui Tokio omad. Tasu taseme määrab ära nõudluse ja pakkumise erinev tasakaal Tokios ja Bombays, aga mitte töö enda tase. Öeldu ei käi ainult bussijuhtide, vaid kõikide teenuseid osutavate ja siseturule töötavate töötajate kohta.
Teine levinud eksiarvamus on lootus, et kõrgemate palkade nõudmisega me sunnime ettevõtteid efektiivsemalt töötama ja seeläbi tabame mitu kärbest ühe hoobiga -- suureneb rahvuslik kogutoodang, paraneb elujärg, kasvab konkurentsivõime.
Tavaliselt tegelikus maailmas midagi niisugust ei juhtu. Palkade kasv on pikaajalises perspektiivis seotud üksnes muutustega tööviljakuses, kusjuures tööviljakuse tõus tootvates harudes määrab ära ka palgatõusu enamikul teenuseid ostvatel aladel, eriti aga neis, kus tööviljakuse suurenemisel on loomulikud piirid, nagu näi-teks hariduses või hoolekandetegevuses.
Tööviljakus ise sõltub aga võimest luua uut toodangut, arendada uusi tehnoloogiaid. Viimane aga omakorda võimest teha investeeringuid algul uurimis-, konstrueerimis- ja projekteerimistöödesse ning lõpuks ka tootmisse. Ja alles siis, kui selle toodangu müügist on saadud rohkem tulu, tekib võimalus maksta enam palka, saada rohkem makse eelarvesse ja parandada eelarvest palka saavate inimeste elujärge.
Kogu Teise maailmasõja järgne praktika näitab, et püsiv palkade kasv on saavutatud üksnes ekspordile orienteeritud riikides, kus muuseas samal ajal on järjekindlalt suurenenud ka tööstuse osakaal koguproduktis. Muude arengustsenaariumide puhul on aga palgad küll esialgu kasvanud isegi poole võrra, see on samas tempos kui ekspordi ja tööstuse arendamisele orienteeritud maades, kuid pärast seda langenud pikkamööda samale tasemele, kus nad olid üle kümne aasta tagasi.
Vale arengustrateegia valik on dramaatilise tähendusega, sest mida kauemaks jääb püsima suure osa elanike mahajäetus, seda raskem on tulevikus murda viletsuse iseennast säilitavat süsteemi, murda vaesuse taastootmise hukatuslikku tsüklit.
Üleminekumaad peavad püüdma sellele, et siirdeprotsess tõusuteele toimuks nii kiirelt kui võimalik ja ilma liigsete kulutusteta tööjõule. Aga mitu korda on meil suurenenud kulutused tööjõule maailmaturu tingimustes?