21. juuli 1996
Jaga lugu:

Valimispropaganda ebõnnestunud sümbol

«Nad kaitsevad vahendajate huve,» süüdistab maarahva erakonna esimees Andres Varik tollide vastaseid. Need omakorda nimetavad maamehi odavateks propagandistideks, kes kaitsevad üksnes parteilisi huve.

ASi Põlva Piim kommertsdirektor Aivar Häelm teatab resoluutselt, et on kaitsetollide põhimõtteline vastane.

Kaitsetollidest rääkima asudes kostab Peetri talu peremees Ants Pihlakas: «Vandusin siin alles ükspäev...»

Irooniliselt kõlab Pihlaka suus sõnapaar «Rüütli punt». Jüriöö sovhoosi reformikomitee esimehena räägib ta oma igapäevasest võitlusest endise sovhoosijuhiga, kes kasutab kõiki nippe, et vara laiali tassida. Sellised maaelu lõhkujad ongi Rüütli ümber koondunud, kostab Pihlakas.

Kaitsetolle Pihlakat kiitma ei pane, rahalist toetust ta riigilt küll ei vaja: «Seitset kanti on tõestatud, et mu hernes on väga kõrge kvaliteediga, mille omahind on kroon viiskümmend,» räägib ta. Pihlaka hernest aga ei osteta. Hernekilo hind poes on üheksa ja pool krooni. Sama lugu olevat piima, leiva ja muuga.

«Seega mingit kaitsekilpi on vaja, aga ma ei tea, kas see peab kaitsetoll olema,» loodab Pihlakas tolliväärtusseaduse rakendamisele.

Eesti maarahva erakond, maaliit ning pensionäride ja perede liit (MPPÜ) teavad aga raudkindlalt, et talumees just kaitsetolle vajab. Kui majandusminister Andres Lipstok rõhub koalitsioonilepingule, mis välistab kaitsetollid, siis MPPÜ vilistab selle peale.

MPPÜ tuletab valitsuskoalitsioonile meelde maksukorralduse seadust, mille kohaselt riiklikke makse on kaheksa, sealhulgas tollimaks. Kuna koalitsioonilepingus on kirjas, et «maksusüsteemi põhimõtteid ei muudeta», peavad maamehed tollimaksu kehtestamist kohustuslikuks.

Tolle eitav IMFi memorandum on valitsuse ja Eesti Panga, mitte aga valitsuskoalitsiooni tahteavaldus, kostavad maamehed.

Need mõtteavaldused ei üllata reformierakondlast Jürgen Ligit: «Kogu see põllumajanduse ideoloogia on ju seni seisnenud selles, et pangad tuleb hävitada ja president vangi panna. Nüüd saadakse aru, et valijatele ei saa rääkida ainult vaenlastest, ja sellest see tollide teema,»selgitab ta.

Andres Varik on päris kindel, et õige pea hakkavad Eestis kehtima kaitsetollid.

Sellesse valitsuskoalitsiooni, kes kaitsetollid sisse seab, ei kuulu enam reformierakond, kostab Lipstok. «Neid eesmärke, mida tema propageerijad avalikkuse ees välja käivad, kaitsetoll kindlasti ei teeni,» lisab ta.

Põllumajandusministeeriumi arendusnõunik Ants Laansalu ja kaubandusbüroo juhataja Ene Maadvere rehkendavad, et 10--15protsendiliste tollitariifide kehtestamine kergitab hindu 3,6%.

Andres Lipstok peab sellist juttu lapsikuks: «Kes väidab, et kui me paneme kohvile 15% otsa, siis ta hind samavõrra ei tõuse, teab majandusest küll väga vähe.»

Tallinna kõrgema kommertskooli majandusteooria õppetooli juhataja Peter Lõhmus lisab, et rehkendajad pole arvestanud, et impordi hindade tõustes tõstavad hindu ka kodumaised tootjad.

Koos kaitsetollide kehtestamisega väheneks oluliselt valik toidukauplustes, alaneks kvaliteet ja tarbimine, samuti püüdlus sortimenti laiendada, ei lähe Jürgen Ligi arusaam kokku maameeste maalitud idüllilise pildiga kaitsetollidest.

Ning mis kõige kurvem, vähemus võidab vähem, kui enamus kaotab, kinnitab peaministri majandusnõunik Hardo Pajula.

Majandusliku efektiivsuse suurenemist, turgude arenemist, regionaalarengu kiirenemist ning linna ja maa elatustaseme ühtlustumist tollide kehtestamine Peter Lõhmuse hinnangul kaasa ei tooks.

Kui MPPÜ väidab, et põllumajandust on vaja toetada Euroopa Liitu astumisel, siis Lõhmus on vastupidisel seisukohal: «Kõige suurema probleemina näeb EL uute maade liikmeks võtmisel nende väga suurt ja kehval järjel põllumajandust.»

Arvamus, et Eestis on muutused põllumajanduses lõppenud, on Lõhmuse sõnul ekslik. Kui Euroopas leiab põllumajanduses rakendust 3--4% tööjõust, siis Eestis 7%. Arvestades meie klimaatilisi olusid, piisaks isegi kahest protsendist. Nii et tollide kehtestamine täendaks ainult probleemide lahendamise edasilükkamist. Tollid toetavad väheefektiivset põllumajandust ning nivelleeriksid eduka põllumehe võimalused.

Tollikampaania asemel peaksid Lõhmuse arvates maaerakonnad nägema vaeva infrastruktuuride ja haridussüsteemi arendamisega maal. Seni, kuni maalapsed kipuvad linna paremat haridust omandama ning kuni maamees ei oma ülevaadet maailmaturu hindadest, võib aastakümneid kehtestada uusi tolle ilma, et midagi muutuks.

Andres Varik deklareerib: «Tollid on kõigis riikides. Meie tootja tuleb panna võrdsetesse tingimustesse teistega, praeguse kõlvatu konkurentsiga võib oma tootmine hoopis lõppeda.»

Varik lisab, et nulltollitariifide rakendamine vähendab sisetoodangu koguprodukti: «Eesti kohta ei ole seda küll võimalik välja arvutada, aga väide tugineb teiste maade kogemusele.»

Sama toetuspunkti kasutab ka põllumajandusminister Ilmar Mändmets, korrutades, et tolliväärtusseadust, mille rakendamise korral kaoks vajadus nii miinimumhindade kui kaitsetollide järele, ei saa enne kolme aastat rakendada.

Lipstok märgib, et kuna tolliväärtusseadus võeti vastu 1995. aasta märtsis, on niigi juba üle aasta möödas ning kui seda ikka veel rakendada ei saa, siis oleks viimane aeg tegeleda järelejäänud aasta jooksul takistuste kõrvaldamisega.

Kuna maameestel oma tolliaktsioonis teiste parteide toetusest vajaka jääb, rõhuvad nad Saar Polli uurimusele.

Viimase järgi toetab üle 50% eesti rahvast kodumaist turukaitset.

«See tulemus on küll natuke sotsioloogide hingel,» ei ole majandusminister rahul, et opereeritakse üldrahvaliku toetusega. Tulemus sõltub küsimuse alatoonist. On vahe, kas küsimusena esitatakse «Kas te toetate siseriikliku põllumajanduse eksistentsi ja kaitset?» või «Kas te toetate hindade tõusu?»

Jaga lugu:
Hetkel kuum