Hiljutised rahutused Indoneesias ei ole kauge arengumaa siseasi. 200 miljoni elanikuga on Indoneesia neljas riik maailmas. Tegemist on suurima riigiga kiiresti arenevas Kagu-Aasias. Üksnes 1995. a ulatusid välisinvesteeringud 4,5 miljardi dollarini.

30 aastat Indoneesiat valitsenud president Suharto on toetajate silmis moodsa Indoneesia isa, kes on loonud riigi, kus SKT elaniku kohta on tänaseks kasvanud 100 dollarilt 1970. a 900 dollarile. Maailmapanga definitsiooni kohaselt on «absoluutses vaesuses» elavate inimeste hulk langenud 70 protsendilt 15 protsendile.

Vastastele on Suharto diktaator, kes surub maha igasuguse opositsiooni ning rikastab ennast ja oma perekonda miljardite dollaritega.

Suharto on jaotanud osa riigi majandusest ära oma kuue lapse ning lähemate sugulaste vahel, kes domineerivad maailma ühel suurimal ning kiiremini areneval turul. Kui äripartneriks, agendiks või liitlaseks ei ole Suharto klanni liiget, pole praktiliselt võimalik ühtegi tehingut sooritada. Keelata Suharto klannile oma osa tähendab tohutute võimaluste kaotamist telekommunikatsioonide, elektrijaamade, finats-, auto- ning rasketööstuse alal.

Külluseaastad on lõppemas. Opositsiooniliidri Megawati Sukarnoputri toetuseks korraldatud meeleavaldused viitavad riigis süvenevale rahulolematusele. Poliitilist ebakindlust suurendab Suharto viivitamine järeltulija nimetamisel. President on teatanud, et tahab seitsmendat korda kandideerida 1998. a toimuvatel presidendivalimistel. Kui Suharto võimu kaotab või sureb, võib vallanduda kaos, kuna kogu valitsus on koondunud ühe mehe ümber.

Kui uus president püüaks Suharto impeeriumi lammutada, ei kätke see riski üksnes Suharto perekonnale, vaid ka arvukatele välisfirmadele, mis on ennast Suharto äriimpeeriumisse sisse sokutanud.

Viimase viie aasta jooksul on firmad, nagu Lucent Technologies, Hughes, NEC, Sumitomo, British Petroleum, Deutsche Telecom ja Siemens, moodustanud kõrge tulususega ühisettevõtteid Suharto järeltulijatega. Suharto impeeriumi vara, mida tagasihoidlikult hinnatakse 4 miljardile dollarile, läheneb suuruselt endise Filipiinide presidendi Ferdinand Marcose varandusele.

Isegi kui Suharto püsib tervise juures, kaotavad järeltulijad tõenäoliselt eelised, mis on võimaldanud neil oma äriimpeeriume luua -- juurdepääsu investeerimislitsentsidele, odavad krediidid riigipankadest, võimaluse omandada riigiettevõtete vara turuhinnast odavamalt jne.

Perekonna eeliseid õõnestavad ka majanduslikud jõud. Indoneesia kavatseb täita oma kohustus ASEANi liikmesriigina ning alandada aastaks 2003 tariife kõigilt kaupadelt 5 protsendini. Samuti karmistub riigipankade laenupoliitika, piiramaks halbade laenude hulka.

Välisinvestorid tunnevad muret, kuidas muudatustest tervelt välja tulla. Kui korruptsioon ja majanduslik ebaõiglus on peamisteks küsimusteks, võivad süüdistused langeda ka rahvusvaheliste ettevõtete vastu, millel on oma osa klanni rikastamisel.

Tegemist on Aasias varemgi esinenud olukorraga, kus äkilised valitsusemuudatused Filipiinidel, Lõuna-Koreas, Tais ja Taiwanil on tühjaks teinud mitmedki soodsaks peetud tehingud alates tuumajaamade rajamisest kuni F-16 hävitajate ehitamiseni välja. BW-TE