Tartu gaasijõujaama kummaline lugu

Soojamajandus on Tartus endiselt kuum teema. Kolm aastat tuliseid arutelusid ja paar aastat tegelikku reformi on majanduses orienteeruvatele inimestele mõndagi selgeks teinud. Kohaliku kütuse kasutamine on oma otstarbekust tõestanud. Nüüd on gaasitarnijad ja nende esindajad linnavalitsuses asunud selginud vett uuest sogaseks pöörama.

Kohaliku kütuse vastane sõjakäik algas juba möödunud aasta keskel. Kära mõte selgus sel aastal, kui hakati valjuhäälselt nõudma soojamajanduse tagasiviimist gaasiküttele. Maikuust alates ilmuvad Äripäevas ja Postimehes regulaarselt lood Tartusse tulevast gaasijõujaamast ja selle kasulikkusest. Artikleid võrreldes ja Tartu reaalsesse konteksti pannes ilmnevad aga suured ja ületamatud vastuolud.

Aselinnapea Robert Närska ja linnamajanduse osakonna asejuhataja Andres Noodla on pidevalt kritiseerinud Tartu katlamajade (sealhulgas ka Ropka katlamaja) «üledimensioneeritust» -- soojatootmise võimsusi on liiast. Nüüd aga tehakse ettepanek võimsust 1,5 MW võrra veelgi suurendada. Energeetikateenistuse peaspetsialist Jüri Pärl teatab, et 1,5 MW täiendavat soojatootmisvõimsust ei muutvat Tartu linna soojatootmisbilanssi. Paraku Ropka katlamaja piirkonna baaskoormusest võiks uus jõujaam üle võtta ligi 20%. Mille arvel kavatseb linnavalitsus katta ME-le Ropka Katlamaja koormuse vähenemisest tekitatava kahju, seda gaasiuimas ametnikud ei avalda.

Augustis pidavat juba gaasijõujaama seadmed sakslastelt ära tellitama, aga selge pole ei jaama asukoht (Tartu Veevärgi või Ropka katlamaja territoorium), tegelik maksumus ega projekti finantseerimine. Veel mai-juuni artiklites nimetatakse projekti kogumaksumuseks ca 20 miljonit krooni, kusjuures seadmete hinda arvatakse kõikuvat 15--17 miljoni krooni vahel. 6. augustil arvab Tartu Gaasi tegevdirektor Aleksander Tabo aga jaama kogumaksumuseks 16--18 miljonit krooni. Kuskil ei nimetata täiendavatele kommunikatsioonidele kuluvat summat.

Segane on lugu ka projekti finantseerimisega. Eesti Gaas andvat 1,5 miljonit krooni stardikapitali -- vähem kui 10% projekti maksumusest. Edasi aga moodustatavat ühisettevõte Tartu linna munitsipaalettevõtetega Ropka Katlamaja ja Tartu Veevärk. Ent ühisettevõtete moodustamine ja taoliste laenude lubamine on hoopiski volikogu otsustada. Volikogusse pole aga selle (sisuliselt töös oleva?!) projektiga veel pöördutudki. Kelle volitusel Tartu linnavalitsuse ametnikud oma avaldusi teevad? Kas püütakse volikogu järjekordselt toimunud fakti ette seada ja ilma sisulise aruteluta kiirustav nõusolek välja pressida - mõelgem 100 miljoni aruteluta pillamist haldushoone ehitusele?

Linnavalitsuse poolt kalliks kirutud Luunja katlamajas kulus 32 MW võimsuse loomiseks 86 miljonit krooni ehk 2,69 miljonit krooni 1 MW kohta, Ropka katlamaja 18 MW võimsust nõudis 25 miljonit krooni ehk 1,39 miljonit krooni võimsuse 1 MW kohta. Gaasijõujaama 3 MW jaoks planeeritakse 16--20 miljonit krooni ehk 5,33--6,67 miljonit krooni võimsuse 1 MW kohta. Gaasijõujaam teeb imet: hoolimata kohaliku kütuse kateldega võrreldes 2--4 korda suurematest püsikuludest ja ligi kaks korda kallimast gaasiküttest kujunevat sooja omahinnaks konkurentsivõimeline 200--240 kr/MWh. Ja seda koguni tingimusel, et kogu soojatootmine seisneb suvel sooja vee tarnimises?! Paistab, et Tartu linnavalitsuses pole ühtki majandusanalüüsi põhitõdesidki tundvat ametnikku.

Kogu selle gaasija(a)ma puänt on toodud aga 6. augusti Äripäeva kommentaaris «Näidisjõujaam Tartusse»: projektijuht Aso Korjus teatab, et tal on sel nädalal plaanis ära teha ka jõujaama tasuvusarvutused! Millest siis kogu see senine lokulöömine ajakirjanduses, kui tasuvusarvutusedki on tegemata.

Mõned soovitused: ära unusta laenuintresse; ära veereta gaasijaama ekspluatatsioonikulusid munitsipaalettevõtete arvele; arvesta ka täiendavate kommunikatsioonide kuludega; arvesta sooja tellimust (müügivõimalust), mitte tootmisvõimsust; arvesta reaalse, mitte unistusliku gaasi hinnaga. Paraku pole pärast neid arvutusi enam võimalik gaasijaama projekti efektiivsusest rääkida.