Iga pangakorraldusotsus on süsteemse tegutsemise lõpptulemus

Eesti Pangale on seadusega pandud kohustus teostada riiklikku raha- ja panganduspoliitikat. Muu hulgas tähendab see kohustust otsustada -- isegi juhul, kui ühel või teisel põhjusel oleks mugavam vastutus kellegi teise kaela veeretada. Selle kohustuse täitmine toimub läbi integreeritud juhtimissüsteemi, mille lahutamatuteks osisteks on ühelt poolt keskpanga üle järelevalvet teostav ja poliitilist joont kujundav Eesti Panga nõukogu ning teisalt keskpanga juhatus, tema mitmesugused eristaatust omavad spetsialiseeritud allteenistused, nagu pangainspektsioon, ning teatud juhtudel ka mitmesugused väliskonsultandid.

Vaatame pangakorraldusotsuste vastuvõtmise süsteemi veidi lähemalt. Rahvusvaheliselt aktsepteeritud üldalused on fikseeritud rahvusvahelise valuutafondi (IMF), rahvusvahelise arvelduspanga (BIS) dokumentides, Euroopa Liidu normatiivides, järelevalvestandardites jm. Baasreeglid Eesti keskpanga tarvis on kirjas Eesti Panga seaduses ja krediidiasutuse seaduses, mida olulistes üksikküsimustes täpsustab rida alama astme dokumente.

Eesti Panga seadus annab rahapoliitika kujundamise ja selle teostamise abinõude määramise, seal hulgas ka krediidiasutuse usaldatavusnormatiivide määramise Eesti Panga nõukogu ainupädevusse. Praktikas tähendab see, et suunised pikemaks perioodiks valitava taktika, üldiste eesmärkide jms kohta tulevad nõukogult. Panganduse operatiivne korraldamine kuulub Eesti Panga presidendi ainupädevusse. Viimane võib delegeerida otsuste tegemise juhatusele. Praktikas nõuavad Eesti Pangas kujunenud head tavad, et olulisematest lahendustest informeeritaks ka nõukogu. Näiteks pangalitsentside väljaandmine kuulub meil praegu tavana nõukogu kompetentsi, kuigi juriidiliselt oleks seda võimalik teisitigi korraldada.