Teisalt on oht, et kui EL liidab endaga järjest uusi riike, sealhulgas kunagi ka Venemaa, kaob tema esialgne taotlus olla eelkõige majandusliit, mis on võimeline konkureerima USA ja Jaapaniga.
Liit võib kujuneda moodustiseks, milles suurriikidel on õigused, väikestel ainult kohustused, nagu see oli kadunud NSVLi ajal. Sellisest moodustisest julgeolekugarantiisid otsida muutub aga vägagi küsitavaks.
Kui julgeolek on enam-vähem tõsiseltvõetav argument, siis ihkamine ühtsesse majandusliitu tekitab küll küsimuse, kas see on Eestile üldse kasulik.
On ju üldteada tõsiasi, et lii-tumisega kaasneb tugev normeerimine. Turg on küll suur, kuid mängureeglid, mis kehtestatakse, pole meie ettevõtjaile kaugeltki tasku- ega jõukohased.
Tekib olukord, kus siinne ärimees on Euroopa viimaste hulgas ja jääb sinna kauaks, sest ta on startinud hiljem ja konkurentidest palju viletsamalt positsioonilt.
Lisaks hakkavad teda kummitama arutu bürokraatia, suurenevad maksud ja pikenevad loetelud eeslitest, muuladest ning teistest issanda loomadest, kes pole ELi väga oodatud.
Selle taustal on raske inime-si veenda ELiga liitumise vajalikkuses nii, nagu seda meie poliitikud teevad. Iga valitsus on lubanud kiirendada eurointegratsiooni, iga eurominister omakorda on pidanud tähtsaks rahvavalgustuslikku aspekti, kuid tulemuseta. Informatsioon Euroopa Liidust ei liigu ja diskussiooni sel teemal ühiskonnas ei teki.
Kuna igasugune ELi-teemaline selgitustöö ei kannata kriitikat, siis võiksid ametnikud Brüsseliga flirtimise ja kohvipaksult liitumisennustuste lugemise asemel suunata oma jõud hoopis pakilisemate asjade lahendamisele.
Tugevdame piirivalvet ja politseid. Edendame infrastruktuuri, et kasvatada otseinvesteeringuid. Viime sisse maksuvabastusi jne. Pimesi ELi poole liikumise asemel võiksime endale eesmärgiks seada paremini elada. Kui see eesmärk on saavutatud, siis on aega mõelda ka liitumise peale.
Seotud lood

Võlakirju saab märkida kuni 29. septembrini