25. mai 1997
Jaga lugu:

Euroopast unistamise asemel tuleks teha tööd

Raske on leida midagi eba-määrasemat, laialivalguvamat ja arusaamatumat, kui seda on Eesti integreerumine Euroopa Liiduga, mida meie poliitikud ja rohkearvuline ametnikkond järjest agaramalt oma missioonivankri ette rakendada püüavad. Ainult et see vanker kipub viimaste europarlamendist tulnud teadete kohaselt vägisi kraavi vajuma, purustades senised unelmad ja lootused astuda igati võrdväärsena Euroopa riikide perre.

Äripäev on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et iga hinna eest Euroopa Liidu liikmeks pürgimine ja eurodirektiivide pimesi järgimine ei saa olla eesmärgiks omaette. Meil on ka mitmeid muid võimalusi tõestamaks oma vajalikkust Brüsseli bürokraatiamonstrumile, kui leitakse, et seda tõesti vaja on.

Soovist ELiga julgeolekukaalutlustel liituda võib kuidagi aru saada. Psühholoogiliselt pole just kerge istuda kahe suure vahel, teadmata mida tulevik toob. Eriti, kui idast ei osatagi enam muud kui halba oodata.

Teisalt on oht, et kui EL liidab endaga järjest uusi riike, sealhulgas kunagi ka Venemaa, kaob tema esialgne taotlus olla eelkõige majandusliit, mis on võimeline konkureerima USA ja Jaapaniga.

Liit võib kujuneda moodustiseks, milles suurriikidel on õigused, väikestel ainult kohustused, nagu see oli kadunud NSVLi ajal. Sellisest moodustisest julgeolekugarantiisid otsida muutub aga vägagi küsitavaks.

Kui julgeolek on enam-vähem tõsiseltvõetav argument, siis ihkamine ühtsesse majandusliitu tekitab küll küsimuse, kas see on Eestile üldse kasulik.

On ju üldteada tõsiasi, et lii-tumisega kaasneb tugev normeerimine. Turg on küll suur, kuid mängureeglid, mis kehtestatakse, pole meie ettevõtjaile kaugeltki tasku- ega jõukohased.

Tekib olukord, kus siinne ärimees on Euroopa viimaste hulgas ja jääb sinna kauaks, sest ta on startinud hiljem ja konkurentidest palju viletsamalt positsioonilt.

Lisaks hakkavad teda kummitama arutu bürokraatia, suurenevad maksud ja pikenevad loetelud eeslitest, muuladest ning teistest issanda loomadest, kes pole ELi väga oodatud.

Selle taustal on raske inime-si veenda ELiga liitumise vajalikkuses nii, nagu seda meie poliitikud teevad. Iga valitsus on lubanud kiirendada eurointegratsiooni, iga eurominister omakorda on pidanud tähtsaks rahvavalgustuslikku aspekti, kuid tulemuseta. Informatsioon Euroopa Liidust ei liigu ja diskussiooni sel teemal ühiskonnas ei teki.

Kuna igasugune ELi-teemaline selgitustöö ei kannata kriitikat, siis võiksid ametnikud Brüsseliga flirtimise ja kohvipaksult liitumisennustuste lugemise asemel suunata oma jõud hoopis pakilisemate asjade lahendamisele.

Tugevdame piirivalvet ja politseid. Edendame infrastruktuuri, et kasvatada otseinvesteeringuid. Viime sisse maksuvabastusi jne. Pimesi ELi poole liikumise asemel võiksime endale eesmärgiks seada paremini elada. Kui see eesmärk on saavutatud, siis on aega mõelda ka liitumise peale.

Jaga lugu:
Hetkel kuum