Omavalitsusreform on jäänud sõnakõlksuks

Lubadusega säästa pool miljardit krooni tegid ministrid Jaak Leimann, Mart Opmann ja Raivo Vare jaanuaris ettepaneku jätta Eestisse haldusreformi käigus vaid neli maavalitsust -- Pärnusse, Tallinna, Kohtla-Järvele ja Tartusse. Ühtlasi pakkusid nad, et alates 1999. aasta valimistest vähendatakse kohalike maavalitsusüksuste arvu vähemalt 2/3 võrra. «Teeme riigi odavamaks!» hõiskas Leimann jaanuaris.

Mõni kuu hiljem ütleb ta märksa rahulikumal toonil, et sel aastal tuleb täpsustada reformi eesmärk ja luua siseministeeriumi juurde vastav asutus. Järgmisel aastal võetakse vastu seaduseparandused ja tehakse ettevalmistusi.

1999. aastast läheb reform lahti, usub Leimann. Samal aastal toimuvate valimiste käigus on omavalitsusüksuste arvu kärpida kõige lihtsam ja põhiseaduse muutmise raske tee tõttu ka ainumõeldav lahendus.

Kolme ministri avaldus langes kohe peale avalikustamist kriitikatule alla. Esitati rohkem ja vähem läbimõeldud vastuväiteid, alates asjaolust, et haldusreformiga kannatab demokraatia, sest võim tsentraliseerub, kuni väiteni, et reformi ei saa teha, sest selle tulemusel kaotaksid omavalitsustes töötavad inimesed oma töö.

Siseministeeriumi kohaliku omavalitsuse osakonna juhataja Mari Pedak on kindel, et omavalitsusüksuste ühendamine ei anna mingit majanduslikku efekti ega hoia kokku ühtegi senti. Riigil tulevat sellele hoopis peale maksta, sest nii ulatusliku reformi puhul tuleb vallavalitsusi rahaliselt toetada. «Minimaalselt läheb ühele vallale 500 000 krooni,» ennustab Pedak.

Praegu on Eestis 207 vallavalitsust, 47 linnavalitsust ja 15 maavalitsust. Neis töötab mitukümmend tuhat inimest, kes täidavad osaliselt samu ülesandeid. Riik doteerib valla- ja linnaeelarveid tänavu 887 miljoni krooniga.

Mari Pedak lisab, et ehkki haldusreformi teemal on mõne kuu jooksul palju diskuteeritud, pole teada, kas see omavalitsuste osas üldse tuleb ja on ühinemine vabatahtlik või kohustuslik.

Viljandimaa omavalitsuste liidu tegevdirektor Märt Moll peab lihtsustatuks seada omavalitsusreformi eesmärgiks lihtsalt kulutuste ja üksuste vähendamist. Tema sõnul tuleb lihtsalt kohalikke omavalitsusi efektiivsemaks muuta ja tagada, et nad täidaksid neile pandud ülesanded.

Vallad võiksid küll suureneda, aga see peaks millestki sõltuma, arutleb Moll. Näiteks peab vald olema nii suur, et oleks võimeline ülal pidama keskkooli, haiglat jne. «Meil pole veel põhimõtteid, mis peaks olema kokkutõmbamise aluseks,» lausub Moll.

Eriti väiksemates linnades täidavad linna- ja linna ümbritseva valla valitsus sisuliselt samu ülesandeid. Sestap tundub nende põhiline eesmärk olevat pigem valla inimestele kindlapalgalise kontoritöö pakkumine kui piirkonna elanike efektiivne teenindamine.

Võrus jaguneb kohalik võim kolmeks: Võru linnavalitsus (halduspiirkonnas 18 000 inimest), linna rõngasvallana ümbritsev Võru vallavalitsus (3000 inimest) ja Võru maavalitsus.

Kui valla inimene võtab naise, registreerib ta abielu Võru linnavalitsuses. Lapse sünni registreerib vallamajas, maa-asju ajab maavalitsuses.

Võru maavanem Tiit Soosaar leiab, et suur jagu maavalitsuse funktsioone omavalitsuste omadega ei kattu. «Mingis osas dubleerimine on,» nõustub ta siiski.

Samas teatab maavanem, et maavalitsuse koosseis on pidevalt kahanenud. «Kui ma kolm ja pool aastat tagasi tööle tulin, oli meid 140 hinge, nüüd alla 80. Riik meie eelarvet ei suurenda, palgafond sel aastal ei suurenenud,» lausub ta.

Võru aselinnapea Aavo Hummal seevastu teatab, et on peetud esimesed läbirääkimised valla- ja linnavalitsuse ühendamiseks. «Personali- ja juhtimiskulude kokkuhoid väga suur ei tule,» võtab ta auru maha.

Võru vallavanem Ülo Tulik leiab, et ühinemine on mõeldav pigem valdade tasandil. «Miks me ei taha linnaga ühineda? Lihtsal põhjusel: vallas on 3000 elanikku, linnas 18 000. Maameeste hääl ei pääse löögile,» kardab Tulik.

Omavalitsuste arvu vähendamisest rääkides lausub Aavo Hummal, et täiesti ära võiks kaotada hoopis maavalitsused. «See oleks üüratu kokkuhoid,» sõnab ta. Igal maakonnal võiks olla lihtsalt oma kuraator oluliste ministeeriumide juures.

Sügiseste omavalitsuste valimiste käigus taasühinesid pärast poole sajandi pikkust nõukogude perioodi Pärnu-Jaagupi (1500 inimest) ja Halinga (2400 inimest) vallad, mis on seni ka ainuke näide valdade ühinemisest.

Ühinenud vald kannab nimetust Halinga ja vallavanem Endel Mäemets oli ka enne Halinga valla eesotsas. Talle valimisvõitluses napilt kaotanud Pärnu-Jaagupi vallavanem Leho Lepp töötab ühes Pärnu erafirmas.

Mäemets räägib, et peaminister Tiit Vähi lubas neile ühinemise puhul preemiat. Nimelt soovis vald kustutada osa laenust, mis kahe peale kokku on üle 5 miljoni krooni. «Ei saanud preemiat,» on Mäemets nüüd pettunud.

Väga suurt kokkuhoidu ühinemine kaasa ei toonud, kuna mitmed funktsioonid olid juba varem kahe valla vahel jaotatud. Ühinemine ise läks maksma 260 000 krooni, millest enamiku moodustasid nelja inimese koondamistasud. Juurde tehti vallavanema abi koht.

Mäemets arvab, et valdade ühendamine toimub kolmes etapis. «Esmalt vabatahtlikult, näiteks meiesugused hullud. Teine etapp toimub ergutavate preemiate toel. Kolmas etapp on sunniviisiline,» räägib ta. Enne paari aastat ei juhtu aga tema sõnul midagi.

Peaministri nõunik Ardo Hansson märgib maavalitsuste arvu vähendamise kohta, et ta pole isiklikult üheski maavalitsuses käinud. «Neil on ilmselt üsna täpne funktsioon ja kui pole sellega tuttav, ei julge kommenteerida,» eelistab ta olla ebakonkreetne.

Hanssoni sõnul võiks valdade ühinemisel kasutada nn präänikumeetodit -- ühinenud vallad saaksid valitsuselt enam raha. «Mulle tundub, et vastupanu on just kohalikult poliitiliselt eliidilt, sest väheneb volikogude arv ja osa inimesi kaotab töö. See on nii triviaalne ja inimlik,» tõdeb Hansson.

Hansson kordab oma mõtet, et omavalitsusüksus, mis pakub teenuseid 3000 inimesele, on väga ebaefektiive. Maailmapanga 1995. aasta uurimuse järgi on selliseid valdasid Eestis ligi 200.