29. mai 1997 kell 22:00

Civic VTi tahab kõrgeid pöördeid

Kui enamik autotootjaid paneb oma tippmudelitele -- nn GT- ja GTi-mudelitele -- «aiste vahele» 2-liitrise jõuallika, siis Honda piirdub 1,6-liitrisega ja nimetab seda VTi-ks. Honda mootorite «kõrgepöördelisuse» juures on 1,6-liitrine VTi siiski sama võimas kui enamik suurema kubatuuriga konkurente. Maailma autotööstuses praegu toodetavate 1,6-liitriste seeriamootorite seas ringi vaadates suudavad Hondaga sammu pidada vaid Mitsubishi ja Toyota, kelle 1,6-liitrised jõuallikad annavad ka 160--175 hj välja.

Ajal, mil autod ühenäoliseks muutuma kipuvad, on Hondal õnnestunud isikupära säilitada nii salongis kui välisilmes. «Tigedanäolised» esituled annavad arvamusavalduseks vaid kaks võimalust -- need kas meeldivad või mitte.

Erinevalt tava-Civicust on VTi armatuurlaud rõhutatult sportlik, kasutatakse näiteks punase valgustusega näidikuplokki. Päris harjumuspärane polnud pilt ka 1,4-liitrise Civicu roolis, kus näidikuploki kujunduses oli kasutatud lillat värvi. Tulemus mõjus üsna külma ja kõledana. Kuna 1,4-liitrise mootoriga baasmudel (hetkel kogu Eesti enimmüüdud mudel) on tagasihoidliku varustusega, süvendas lilla värv seda tunnet veelgi.

Vaatamata teise turvapadja olemasolule mahub Civicusse täiesti rahuldava mahuga pardalaegas -- asjad, mida sageli ühendada ei õnnestu. Civicu teine turvapadi asub sarnaselt näiteks Nissan Primerale küll armatuulaual «näoga üles», kuid ei riiva põrmugi silma.

Kolmeukseline VTi osutub väga erksaks. Auto lausa nõuab kõrgetel pööretel sõitu ja käitub siis kui herilane. Kaht erinevat keretüüpi -- kolmeukselist luukpära ja neljaukselist sedaani -- võrreldes torkas kohe kõrva kolmeukselise mudeli lubamatult kõrgem müratase, kusjuures see ei tulene mootorite erinevusest -- põhimüra kandus sisse teepinnalt.

Ehkki väliselt tundub kolmeukseline Civic väike, on teljevahe sama mis sedaanil ja suuremgi kui Prelude'il. Kolm inimest on võimalik pärast esiustest sisse pugemist ilma probleemideta tagaistmele mahutada.

VTi ja Prelude'i jäikust võrreldes selgub pisukese ootamatusena, et tunduvalt sportlikuma välimusega Prelude on «pehmem». Päris sportauto mõõtu VTi jäikus siiski välja ei anna, liigset raputamist kartmata kannatab ka kehvemal teel ette võtta üsna pikka otsa.

Kuna VTi-ga tuli osaleda ka Leedu autonäituse raames peetud vigursõiduvõistlustel, kartsime kohe, et siin võib 169 hj ja suhteliselt suur teljevahe hoopis kahju tuua. Ülikäänulisel rajal peetud võistlus tõestas, et nii see oligi, tunduvalt paremini said takistuste vahel «jõnksutamisega» hakkama näiteks Veho Eesti konkurendid Nissan Baltist, kes eelmisel aastal Almerat kasutanuna nüüd hoopis Micrat eelistasid.

Linnas sõelumiseks on VTi igati omal kohal, probleemiks vaid see, et kiirus liiga kergesti kätte tuleb.

Parklas manööverdamisel võivad segama hakata auto suhteliselt tagasihoidlikud manööverdusomadused. VTi pöördering (10,8 m) on omas klassis suuremaid. Seda oli tunda juba enne võistlust, kui parklast järsemaks väljapöördeks tuli tagurpidikäiku kasutada. Mõnevõrra segas kiiret rooli keeramist ka rooli kuju -- rooli allosas on vähe rõngaosa, kätel pole haaramisruumi ja pidevalt jääb käe alla helisignaali lüliti. Tavalisel sõidul see probleeme ei tekita.

Civicu teelpüsivus on väikeauto kohta väga hea, kiirteel katseliselt proovitud üle 200 km/h kiiruse juures säilis pisikese auto kohta üllatavalt kindel tunne. Mootor on hea momendiga, ka suurtel kiirustel säilib kiirendusvõime isegi viienda käiguga. Kui vahepeal tuli 1,4-liitrise Civicuga 1,6-liitrisel VTi-l «sabas» püsida, oli vahe eriti märgatav möödasõitudel -- tuli märksa enam siduri ja käigukangiga «võimelda», et samas taktis püsida.

Kõrvaliste näib olevat Hondade mitte kõige mugavam koht. Istmepadi oli pisut lühikesevõitu nii Prelude'il kui Civicul. Miinuspoolele võib kanda ka selle, et konkreetsel VTi-l turvavöö kõrgust timmida ei saanud (tava-Civicul sai). Et kaassõitja kohal pea lakke ei ulatuks, tuli istme seljatuge pisut allapoole lasta. Juhiistmel õnnestus sobivaima asendi leidmine paremini ja nähtavuselegi ei olnud midagi olulist ette heita. Istmed ise on sportlikule autole kohaselt meeldivalt kausjad, pikal teel kippus selg küll väsima, aga selle võib mitte auto puudujääkide vaid minu selja iseärasuste arvele kirjutada.

Loomulikult maksab Civic VTi märgatavalt rohkem baasmudelist. Kui odavaima 1,4liitrise mootoriga kolmeukselise Civicu saab Eestis 159 000 krooniga, siis kolmeukseline VTi maksab juba 245 000 krooni.

Hetkel kuum