Viimased majanduskasvu näitajad viitavad selgelt, et Eesti on majanduslikult üks kiiremini arenevaid riike maailmas. Kui meil õnnestub selline arengutempo säilitada, siis oleme juba nelja-viie aasta pärast oma jõukuselt arenenud riikidel järel. Niisugune võiks meie kõigi eesmärk ollagi.

Paraku hoiatavad analüütikud ülekuumenemise eest, mille tulemuseks oleks äkiliselt lahvandav majanduskriis. Minu arvates peitub suurim oht aga riigi ja kogu avaliku sektori mahajäämuses.

Arvan, et paljud Äripäeva lugejad on kogenud kontrasti, kui sattutakse oma igapäevasest keskkonnast näiteks ministeeriumisse, kohtusse, politseisse, kooli või haiglasse. Seal ei peegeldu meie majandusareng mitte kuidagi. Praegu liigume me suure kiirusega kriitilise punktini, kus riik ei suuda enam täita ka oma kõige elementaarsemaid funktsioone.

Väljapääsuks on kaks teed. Esimene võimalus on Euroopa eeskujul paisata ettevõtete poolt kogutud raha järsu maksukoormise tõstmise teel avaliku sektori arengusse, tuua seeläbi võimekad inimesed koolidesse ja haiglatesse tagasi ning luua jõuline riiklik administreerimissüsteem. Ühtlasi lõikaksime läbi ka ettevõtete kiire arengu ja välistaksime kardetud ülekuumenemise. Eestist saaks vaene, ent stabiilne riik, kes heietab lootust saja aasta pärast Soomele järele jõuda.

Teine võimalus on vallandada uus jõuline erastamislaine, kus riik müüks erakätesse mitte ainult energeetika ja raudtee, vaid ka koolid, haiglad, ja miks mitte ka tolli ja maksuameti. Vabanenud ressursid saaks aga paisata politsei, kohtusüsteemi ja sotsiaalhoolduse arengusse. Muidugi kätkeb totaalne privatiseerimine endas hulga riske, kuid minu arvates on see ainus võimalus säilitada kiire ja stabiilne areng aastakümneteks.