Sünergia tekib ühendjärelevalvest

Käesolev aasta on andnud pressile tänuväärselt palju kõneainet pangan-dusest ja väärtpaberivahendusest. Jääb mulje, et neis kahes tihedalt seotud valdkonnas käivad asjad nii nagu hundiseaduste aegu: tugevam murrab nõrgema, kusjuures üldises madinas võib kannatada saada igaüks. Sest korralekutsuvad jõud -- väärtpaberi- ja pangainspektsioon -- on killustatud.

Pankade mäng väärtpaberitega käib kõrgete panustega, milles väikeinvestoritele ja tavaklientidele mõeldud reeglid ammugi ei kehti. Rataste vahele võivad jääda just viimased. Hoiupanga rahaturufondi näitel annab investeerimisfond Hoiupanga aktsiate tagatisel (nn repotehing) laenu, mille maht on võrreldav terve fondi enda mahuga.

Fondi investeerinud isikute teadmata liigub nende raha ühteainsasse väärtpaberisse, Hoiupanga aktsiasse. Investorite raha läheb ülla missiooni -- päästa pank ja selle juhtfiguurid -- hüvanguks. Selle taustal tundub eelmise aasta kevadsuvine diskussioon, kui suurt osa fondi rahast võib investeerida ühte väärtpaberisse, tühipalja varjupoksina. Praktikas on vastus olemas, mitte üle 100%!

Või Hansapanga ja Hoiupanga ühinemised ja taaseraldumised, sünergia tekkimised ja kadumised. Sünergiaga on asjad ebaselged, aga uudiste lühiajaline mõju aktsiaturule oli ette selge. Siin mitut moodi interpretatsiooni olla ei saanud. On puhas spekulatsioon, kas kahe sündmuse vahele jäi ka suuremahulisi tehinguid-kokkuleppeid. Minu arvates nõuavad toodud elulised näited panga- ja väärtpaberiinspektsiooni ühistegevust. Sellest tekiks tõepoolest enneolematu sünergia.

Kahe inspektsiooni töövaldkondade ühisosa on niivõrd suur, et miinimumprogrammi järgi peaksid mõlemad koos tegutsema. Mõlema inspektsiooni ühendamine oleks realistlik maksimumprogramm. Väärtpaberiinspektsioon tuleks tõhusama järelevalve huvides liita tugevama poole (minu subjektiivne arvamus), pangainspektsiooniga.

Tänapäevased finantsinstrumendid on harukordselt mitmekesised. Seetõttu väljavõtted aktsiaraamatust mingi kuupäeva seisuga võivad anda asja sisust isegi väära pildi. Keerulisi tehinguid sõlmitakse mitte börsil, vaid pankades. Kui kellelgi on parem juurdepääs nimetatud tundlikule materjalile, siis on see pigem pangainspektsioon.

Aktsiaraamatus ei kajastu ega saagi kajastuda näiteks forward'id ega optsioonid. Kui on sõlmitud forward-tehing, siis ei ole aktsiaraamatus märgitud isik või firma enam aktsiate omanik. Sisu on vormist ette läinud. Tehingu aluseks olnud aktsiate edasise saatuse (hinna) pärast muretseb juba uus isik. Vorm jõuab sisule järele forward-tehingu väärtuspäeva kätte jõudes.

Veelgi keerulisem on optsioon. Osapooled sõlmivad optsioonitehingu. Tehingu sõlmimiseks pole kummalgi tarvis omada aktsiaid. Nii ei tea aktsiaraamat asjast midagi ja ehk ei saagi kunagi teada, sest optsiooni võib-olla ei kasutatagi.

Aga vahepealsel ajal kired möllavad: üks osapool (optsiooni müüja) on aktsia hinnast eluliselt huvitatud, teisel (ostjal) on risk maandatud, ees võib oodata võit.

Umbes niisugused sisu ja vormi kooskõla mõtted võiksid ühendinspektsiooni töötajal tekkida.

Mati Feldmann on Äripäeva kolumnist. Ta on töötanud Forekspangas ja Ühispangas