Imerohi -- sotsiaalne turumajandus?

Isamaaliit on tulnud välja uue parteiprog-rammilise seisukohaga, sotsiaalse turu-majanduse ideega. Kui partei vahetab programmi -- aga nii mulle tundub --, siis on eelmine programm kas täidetud või ebapopulaarne ja täitmata ning on vaja midagi uut. Sotsiaalne turumajandus ideena pole iseenesest mõista midagi uut, mõnevõrra uus on see parempoolse erakonna programmina.

Veelgi tähtsam on, et Eestis on käivitunud tänuväärne diskussioon teemadel, mis hõlmab kõige laiemaid mõisteid: riiki, ühiskonda ja majandust. Tunnistagem, et taoline diskussioon on varem puudunud.

President rääkis ainult riigi ehitamisest ja järjepidevusest, poliitikud ajasid (päeva)poliitikat, majandus jäi ärimeeste (väikese halvustava varjundiga) pärusmaaks. Tööjaotus küll, aga mitte kõige õigem.

Idee täielikust sotsiaalsest võrdsusest ja õiglusest on küll üllas, aga, nagu Isamaaliit isegi leiab, utoopiline ja teostamatu. Need ideed on pärit Campanella «Päikeselinnast». Ja kas täielikku sotsiaalset võrdsust on isegi ideaalina üldse tarvis?

Ma arvan, et mitte, sest nimetatud võrdsus kipub olema kaunis madalal tasemel. Kui erinevaid ühiskondi võrrelda, siis oli sotsiaalselt kõige võrdsem ehk inimeste ürgkari. (E. Storchi «Mammutikütid» on muide suurepärane raamat, soovitan lugeda!) Kui püstitada loosungeid, siis väidaksin, et võrdselt rikas olla pole võimalik, võimalik on olla võrdselt vaene!

Mis annab alust nii arvata? Igasuguste hüvede loomine tähendab tööd, ilma selleta ei funktsioneeri ükski ühiskond. Seni, kuni pole midagi loodud, pole ka midagi (ümber) jagada. Samas on töötamise motivatsioon inimestel erinev, mõni on workaholic, mõni katsub jälle ligimese turjal liugu lasta. Et see nii on, ei vaja vist tõestamist. Inimloomuse erinevusi ei silu ei liberaalne, protektsionistlik ega sotsiaalne turumajandus.

Inimene ei kasva üleöö paremaks, samuti ei suuda turumajandus ei esimeses, teises ega kolmandas variandis inimest ümber kasvatada.

Peamine on, et nendelt, kes tahavad töötada, ei võetaks seda tahtmist ära. Sotsiaalse turumajanduse tingimustes, mis kaldub esile tõstma ümberjagamist, mitte uue väärtuse loomist, võib väga kergesti nii juhtuda.

Kui lõpuks läheb nagunii võrdseks jagamiseks, siis mis mõtet on rabelda! Majanduskasvule on sellega pidur peale tõmmatud. Et võrdsustamist õnnestub ilma makse tõstmata ellu viia, seda ma küll ei usu.

Ma mõistan, et ettevõtja ja pensionäri huvid ei tarvitse ühtida. Ja mõlemad võitlevad oma õiguste eest, mis on ka täiesti loomulik. Kusjuures enne valimisi hakkavad pensionäride eest võitlema ka teised sotsiaalsed grupid, ka see on loomulik.

Oleme palju eeskuju võtnud Saksamaast. See riik on nii rikas, et tema pensionärid võivad veeta kõik talvekuud soojades maades. Sama on Põhjamaadega. Kellelgi ei ole midagi selle vastu, et Eesti oleks samal tasemel. Aga sellele tasemele tuleb alles jõuda. See ongi majanduskasv, milleni on suurte pingutustega jõudnud ka Eesti.

Pärastsõjaaegsest Saksamaast on palju kirjutatud ja loetu põhjal on mulle jäänud mulje, et sotsiaalsest turumajandusest oli asi seal kaugel. Ehk ootaks selle imerohuga veel meiegi.