Eesti jooksevkonto defitsiit on (välis-abi arvestamata) tõusnud maail-mas ülimalt ohtlikuks tunnistatud tasemeni -- 14,9% SKPst. Me tarbime ja investeerime seitsmendiku rohkem, kui tootmise tase seda lubaks. Võlgu elamise mentaliteet on viimaste aastatega Eestis üha süvenenud.

Kagu-Aasias viis selline kanapimedus lõpuks majanduskriisini ja valuutasid tuli oluliselt devalveerida. Eesti olevat libaliberaalide väitel väljaspool igasugust ohtu, sest meil on krooni devalveerimine seadusega keelatud. Eesti riigi seadused olevat aga turumajanduse seadustest kõrgelt üle, ...sest nad on nii uskumatult liberaalsed.

Meie saavutused võlamajanduses on tõesti silmapaistvad. Veel 1996. aasta esimese kvartali lõpus oli Eesti kõigi nõudmiste-kohustuste summas välismaa suhtes 892 miljoni krooniga plussis. 1997. aasta lõpus moodustas netovälisvõlg 9,7 miljardit krooni.

Kui varem oli Eesti vähemalt lühiajaliste nõudmistega väliskohustuste suhtes ülekaalus ja netovõlg tulenes pikaajaliste krediitide sissevoolust, siis 1997. aasta lõpuks oli Eesti ka lühiajalise kapitali osas juba 1,6 miljardi krooniga miinuses. Eesti võlaportree on aga palju «kenam», kui Eesti Pangalt pärinevad andmed otse välja näitavad. Nimelt arvestatakse Eesti Panga andmetes lühiajalise võlanõudluse poolel välismaa suhtes ka 11,8 miljardi kroonist Eesti Panga valuutareservi välispankade kontodel.

Teoreetiliselt oleks nagu kõik õige, aga Eesti majandusolukorrast loob see moonutatud pildi. Eesti Panga valuutareserv kujutab endast käibele lastud kroonimassi tagatist ja pole kasutatav lühiajaliste võlakohustuste tasakaalustajana. Seda ei saa valuutanõukogu süsteemis ka parima tahtmise korral Eesti-poolse lühiajalise võlanõudena käsitleda. Pigem tuleb Eesti Panga reservi tema kasutusomadustelt hinnata pikaajalise välisinvesteeringuna. Ainult võhik võib soovitada vundamendist seinte lappimiseks kive koukida.

Eesti reaalmajanduslik netovälisvõlg on tegelikult 21,5 miljardit krooni ehk ligi kolmandik SKPst. Sellest 13,4 miljardit krooni on lühiajalised võlakohustused. Kuna Eesti pääses NSV Liidust välisvõla osas nn puhaste paberitega, siis võlatase Eestile veel välismajanduslikku krahhi ei ennusta. Paraku on võlakoorma kasv katastroofiliselt kiire.

Eesti on aga tõesti mõnes mõttes erinevas olukorras, kui võrrelda teda kasvõi Ladina-Ameerika suurte võlgnikriikidega.

Seal voolasid suured krediidid sisse otseselt riigi poolt laenatuna või riikliku garantiiga laenajale. Eestis on vahetu riigi netovõlg suhteliselt tagasihoidlik -- 1997. aasta lõpul ainult 3,5 protsenti SKPst (ca 2,3 miljardit krooni) ja see koguni vähenes viimase aasta jooksul umbes poole miljardi krooni võrra.

Siia lisandub küll veel kohalike omavalitsuste ning riiklike (munitsipaalsete) aktsiaseltside välislaene, aga kokkuvõttes on Eesti avaliku sektori väliskohustused siiski võrdlemisi tagasihoidlikud.

See tähendab, et riigieelarvet otsene oht ei ähvarda ja võlakoorem lasub hajutatult erasektoril. Loodetavasti on Eesti ettevõtted ja majapidamised oma laenuotsused hästi läbi kaalunud ega jää kohustustega kimpu.

Kui Eesti väliskrediidid oleks tõesti peamiselt ja tõhusalt investeeritud meie konkurentsipotentsiaali tõstmiseks (ekspordi suurendamiseks ja impordi asendamiseks), siis oleks kõik korras. Oma säästude asemel võidame me konkurente nende endi sääste kasutades. Selles peitubki võlgu elamise võlu.

Võlgu elamise valu tuleb kannatada ainult siis, kui säästmise ja investeerimise etappi vahele jättes kohe elujärge parandada. Võlgade tagasimaksmiseks peame me aga ka ise ükskord säästma niikuinii.